Memod, spinnid, valeuudised: kas valimised on räpased?
Täiendatud 22:05

Veebruari alguses potsatas reformierakonna juhtivpoliitiku meilile kiri, milles on manusena kaasas käsitsi joonistatud skeem Keskerakondlase ja Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu ärilisest tegevusest. Skeem kubiseb vigadest ja meelevaldsetest seostest.

«Mul on dokumentaalset tõestust sellele, et see tema meilile on läinud, sest on läinud tema eesti riigiga seotud ametikoha meilile ja selle kohta on mul ka dokumentaalne tõestus olemas. Tekibki küsimus, et kes on kelle taga nuhkinud,» ütleb Riisalu

Aga on seal mingi seletus ka juures?

«Ei, absoluutselt mitte! Aga ajastus on muidugi naljakas. Veebruarikuu algus ja märtsikuu alguses on meil teatavasti valimised.»

Miks peaks olema teie töökohtade memo ühe juhtiv Reformierakonna poliitiku postkastis?

«Ega mul ülearu ideid ei ole. Kui keegi oleks otsinud siit mingit skandaali või kuritegu, siis seda mina siin ei näe.»

Riisalu sõnul kubiseb memo nii kirja- kui ka sisulistest vigadest. Tema hinnangul on tehtud meelevaldseid seoseid nii tema ettevõtete kui ka inimeste vahel. Seetõttu ei ole mõistlik seda skeemi ka lähemalt näidata, et mitte neid inimesi löögi alla seada.

«See tundub nagu keegi oleks lasteaia joonistus tunnis saanud kohustuse joonistada midagi, millest ta aru ei saa.»

Radarile on teada, kes kellele selle kirja saatis. Kas see ka ajakirjandusse lekitatakse, näitab lähitulevik.

See Riisalu kohta tehtud vigane memo reformierakonna juhtivpoliitiku postkastis ei ole aga midagi erakordset. Eriti valimiste eelsel ajal, mil mõõduvõtt ja võimuvõitlus poliitikute vahel valijate häälte nimel aina jõulisemaks muutub ning vahel ka räpaseks muutub. Käised kääritakse üles ja taolisi kirju potsatab enne valimisi ja ka muul ajal nii poliitiliste konkurentide kui ka ajakirjanike postkasti rohkelt.

«Valimiste eel mõned telefonid helisevad sagedamini ja keegi üritab öelda, et kuule mul on huvitavat infot, kas sa ei taha. Vaatad peale ja saad aru, et valimiste tempel on seal peal. Seda loomulikult juhtub, seda on ju kogu aeg juhtunud,» rääkis Toomas Sildam

Kas valimiste-eelne aeg ongi räpane mäng - täis spinne, infolekkeid ja kallutatud memosid konkurentide kohta? Riigikogu valimised on viie päeva pärast. Sellelgi korral jõudis  avalikkuseni nii mõnigi poliitiline spinn või skandaal, mis on pannud poliitikud ajakirjanduse eest jooksu pistma või ka lihtsalt jõuliselt sõna võtma. Näiteks postitas vabaerakondlane Juku-kalle Raid oma Facebooki lehele pildi Kohtla-Järve linnaosavalitsusest, mille ees lehvis Venemaa lipp. Kuna samal päeval külastas Kohtla-Järvet ka haridusminister Mailis Reps, kirjutas Raid, et vene lipp heisati ministri jaoks. Tegelikult külastas samal ajal linna ka Novgorodi delegatsioon Venemaalt, mistõttu Vene Föderatsiooni lipp seal lehvis. Sellest Raid oma postitusest ei rääkinud.

«Ja siis kui vaatad, kes seda Facebookis levitavad, täiesti arukad inimesed, saad aru poliitikud, saad ju aru, et nad ei arva elusees, et Mailis Repsi pärast heisati Kohtla-Järve linnavalitsuse ees  vene lipp, aga valimiste eelses õhustikus väga hea lüke. Nende jaoks, minu jaoks väga alatu,» kommenteerib Sildam.

Kuid kuidas see täpsemalt käib? Politoloog Mari-Liis Jakobson teab täpselt.

«Spinnimise võte on see, kui me püüame avalikustada infot mingis endale sobivad pakendis või fookuses. Võtame mingisuguse infokillu ja interpreteerime seda nii nagu meile endale poliitiliselt kõige kasulikum on,» selgitab Jakobson.

Milleks see kõik? Ajalugu aitab seda aga mõista. Spinn ja valeuudised on esile kerkinud kõikide valimiste eel. Mujal maailmas muidugi kordi rohkem kui Eestis. Näiteks viimaste USA persidendivalimiste eel, mil infot lekitas ja valeuudiseid tootis muuhulgas vene trollivabrik.

Kuigi Eestis on taolisi spinne ja valeuudiseid muu maailmaga võrreldes küll vähe, on need kindlasti mõjutanud nii inimeste arvamust kui ka valimistulemusi. Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane jagab skandaalid kolme kategooriasse.  

«A on kõige suurem, mis kestab väga kaua, mis mõjutab ühiskondlikku mõtlemist, muutuvad käitumismudelid.»

«Kõige markantsem näide, mis on mõjutanud maailma ajalugu on 2011. aasta Edgar Savisaare vene mõjuagendi skandaal,» toob Riisalu näite A-kategooria skandaalist.

Nimelt plahvatas 16. detsembril 2010. aastal uudispomm, kui Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch avalikustas, et toonane Keskerakonna esimees Edgar Savisaar on vahendajate kaudu küsinud Venemaalt raha.

«Kuigi see skandaal tegelikult leidis aset mitu kuud enne, siis kogu Reformierakonna kampaania hakkas kogu sellel skandaalil hästi valijate mälus püsida eksole. Sul on valida, kas sa valid vene raha või sa valid ausad eestimeelsed jõud,» meenutab politoloog Mari-Liis Jakobson.

«Kindlasti see mõjutas Keskerakonna eestikeelsete toetajate mingeid valikuid ja Keskerakond sai vähem hääli kui nad muidu oleks,» sõnas Sildam.

 Siia liigitub veel üks keskturu lindiskandaali nime saanud lugu. Päev enne 2003. Aasta parlamendivalimisi ilmus Eesti Päevalehes artikkel, milles kirjutati, et tapetud maffiategelase Jevgeni Bõkovi lindistustest selgub keskturu erastamise telgitagune. Eesti Päevalehe käsutuses olevad lindistused paljastasid Tallinna keskturu vähemalt kolm mõrva kaasa toonud erastamise musta mängu, kus segunesid kurjategijate, neilt raha saanud korrumpeerunud poliitikute ja politsei huvid. Ootamatult suur roll oli turu erastamisel Edgar Savisaare toonasel sponsoril Leonid Apananskil. Turu nõukogusse kuulunud reformierakondlase Valve Kirsipuu ütles toona, et ilmselgelt oli ammendamatu rahaaugu ehk Keskturu erastamise taga Keskerakond. Hiljem on arvatud, et  see vaid päev enne valimisi ilmunud lugu läks Savisaarele maksma peaministri koha.

Aga kõik skandaalid ei pruugi nii suure mõjuga olla.

«B-kategooria on paraja suurusega, kestab paar-kolm nädalat,» jätkab Rebane skandaalide kategoriseerimist.

Selline skandaal on näiteks Rainer Vakra 2003. aastal kirjutatid bakalaurusetöö plagiaadisüüdistus sellest aastast.

«Päevselge on täna see, et ühe poliitiku bakalaureusetöö ei olnud elektrooniliselt kättesaadav, see pidi olema ikkagi kellegi otsitud arhiivist. See on selles mõttes klassikaline näide,» lisab Riisalu.

B-kategooriasse kuulub Taavi Rõivase väidetav ahistamiskandaal Malaisias. Viimane tuli välja 2017.aasta 12. oktoobril, vaid neli päeva hiljem toimusid kohalikud valimised.  

«Taavi Rõivas sai päris soliidse häältesaagi, sest suur osa tema valijatest hääletab elektrooniliselt, kes olid skandaali puhkemise hetkeks jõudnud juba hääletada. Tema paberhäälte saak ei olnud kõige uhkemate killast,» meenutab Jakobson.

«Võib-olla see vastupidi andis talle hääli juurde. Sest see oli seal metoo harjal ja mulle tundub, et osa inimesi võis lihtsalt trotsist anda hääle Taavi Rõivasele,» lisab Sildam.

Mari-Liis Jakobson: «Kuni võib-olla suhteliselt hiljuti ajani ja endiselt ei ole väga suure avaliku tähelepanu all poliitikute eraelud. Et seda tüüpi n-ö seksiskandaale on meil suhteliselt vähe. See sama Taavi Rõivase näide on tegelikult üks väga erandlikke juhtumeid Eesti skandaalide ajaloos.»

«Enamik valimiseelseid asju on C-katagooria. Kestab paar-kolm päeva, kõik kirjutavad, poliitikud kommenteerivad ja 3 nädala pärast pole keegi võimeline meenutama, millest jutt käis,» sõnab Sildam.

Selliseid lugusid võib meedias valimiste eel ilmuda iga päev ja kümnete kaupa. Nagu näiteks see sama Juku-Kalle Raidi Facebooki postitus, mis oli selgelt valeuudis.

Mis on valeuudis?

«See on vale, mis on teadlikult maskeeritud uudiseks,» selgitab Rebane.

Võiks ju arvata, et Eesti on väike ja kes ikka hakkab siin võimumängudesse sekkuma. Kuid sekkutakse ja selle töö teevad välismaiste trollide eest ära ajakirjanikud ja kohalikud poliitikud ise, kes spinnide ja lifti jäetud paberite lõksu jäävad.

«Valimiseelne poliitik ja valimiseelne ajakirjanik, see on väga plahvatusohtlik segu, hullem kui püssirohi. Kui me võtame näiteks juhtumi, mis siin täiesti vale hinnangu sai, oli see »kus hullunud saksa politoloog« ründas lapsevankriga…. Absurd, täiesti absurd,» ütleb Rebane.

Toomas Sildam: «Kui me räägime, kuidas demokraatlikud valimised on Venemaa surve all, valimistega manipuleeritakse, trollivabrikud töötavad, siis tegelikult mõnikord mulle tundub, et me oma lihtsameelsuses või soovis toetada endale sümpaatset erakonda, tegelikult muutume ise osaks nendest trollivabrikutest.»

Valimisi võivad mõjutada aga ka sellised skandaalid, mis on toimunud aastaid tagasi.  

«Ka nende valimiste eel uuesti tõstatati VEB-fondi teema. Meil on siin raske öelda, kui palju oli seal taga sisulist vaagimist, et mida otsustada väikeaktsionäride suhtes ja kui palju oli see lihtsalt selleks, et meenutada valijale, mis on poliitiku minevik,» toob Jakobson näite.

Kuidas tehakse aga nii, et sobival ajal sobilikud teemad üles kerkivad või paljud olulised teemad riigikogus alles viimastel nädalatel ette võetakse? Sobilikud siis nii enda nime puhtaks pesemiseks või teiste mustamiseks.

«Ma olen olnud Riigikogus, ma tean väga täpselt, et seal on võimalik töötada neli aastat iga päev väga korralikult. Ei pea niimoodi tegema, et enne valimisi on VEB fond aktuaalne.  Ühesõnaga, neid teemasid võib leida hästi palju,» räägib Aivar Riisalu.

Ja just nimelt enne valimisi?

Riisalu: «Kahjuks küll ja see on kahetsusväärne.»

«Tegelikult spinnitakse kogu aeg ja poliitiliselt olulisi momente, millal need jõuvahekorrad ja erinevate poliitikute avalik renomee olulised on, on ju rohkem. Kindlasti valimiseelne aeg on hästi oluline aeg just avalikkuse mõttes,» ütleb Jakobson.

«Kuna me kõik elame sotsiaalmeedias, siis minu palve on küll inimestele, eriti valimiste eel, näete sotsiaalmeedias mingeid nii-öelda poliitilisi uudiseid kas erakondade või kandidaatide kohta, olge ikka väga mõtlikud, kas te jagate neid ja proovige selgeks teha, millega on ikkagi tegemist,» võtab Sildam teema kokku.

Tagasi üles