Kes kaitseb omanikku muinsuskaitse eest ehk miks üks võib ja teine mitte?
Miks lõhutakse kaunis Umami maja ühe kopahoobiga?

Uus muinsuskaitseseadus läheb 13. veebruaril riigikogus teisele lugemisele, kuid juba enne seda on õhk pingetest paks. Majaomanikud ei mõista, miks ühed võivad maja buldooseriga maha lammutada ja teised peavad kuude kaupa paksu paberi hunniku otsas asju ajama. Seekord uurib «Radar», kes kaitseb omanikku muinsuskaitse eest?

Tallinna külje all elab ja hingab terve külade kompleks, mis on kaitstud sama kõvasti nagu Tallinna vanalinn ning on otsapidi jäänud aastasse 1979, mil see kaitse alla võeti. 36 ruutkilomeetrit on aga sama palju kui üks viiendik Eesti pealinnast. Rebalale kehtivad muinsuskaitse eritingimused ning piltlikult öeldes ei või ilma loata värvida  majaseina või vahetada ust. Olukorrale püüab lahendusi leida põline Rebala elanik Tiia Välk.

«Kui Tallinnas käib kinnisvaras asi tihti nii, et kui muidu ei saa, siis asi läheb põlema ja järsku saab, siis kahjuks Rebala muinsuskaitsealal see nii lihtne ei ole,» muljetas ta. «Ikka sama koha peale ja täpselt samasugune.»

Radar käis koos kohaliku elanikuga Rebala külades ringi ning tutvus olukorraga. Tiia Välk tutvustas ka maja, mis tuli lihtsalt maha müüa, sest omanikul ei olnud selle korda tegemiseks piisavalt vahendeid. «Et neid hooneid päästa, siis tuleb ka selliseid otsuseid teha,» rääkis ta.

Mida muinsuskaitse siis Rebala inimestele tähendab? Tiia Välk seletas, et kõik 36 ruutkilomeetril ja kümnes külas on võrdselt kaitstud. Nii majad, puud kui ka kõik muu nende ümber ja ühtegi tööd ei või teha ilma vaevaliste kooskõlastusringide ja erilubadeta, mis kõik on aga kallis ja nõuab aega. See paneb paljud inimesed ka tööde tegemisest loobuma. Või tehakse need ilma kooskõlastamata. «Sellist piiramist, käskimist ja lubamist ei ole varem olnud. Me elame käsumajanduses praegu,» sõnas Välk.

Kuid probleem ei ole vaid Rebalas. Eestis on 135 000 inimest, kellele kuulub mõni ehitusmälestis. See on pea 1/10 kõikidest eesti elanikest. Juristina tegutsev Kadi Laanemäe on üks neist ja teab täpselt, mida ühe muinsuse korda tegemine tähendab. «Kui ma rääkisin enda tuttavatega, kes ka on oma kultuuriväärtuslikke kodusid ehitanud, siis paljud ei mõistnud, miks ma seda läbi muinsuskaitseameti teen. Tegelikult hoiaks raha ja närve kokku need asjad ise ära teha,» sõnas ta.

Kuid mida uus seadus tähendab? Ajaosalised heidavad sellele ette umbmäärasust ja seda, et inimestele peale pandud piirangud ja kohustused sunnivad pigem tegutsemisest loobuma. Näiteks tuleb tellida tihti kulukaid uuringuid, mille maksumusest vähemalt pool peab inimene ise kandma. Lisaks tekib ka kohustus enda kinnisvara hooldada või remontida, kuid selleks saadud toetused on omanike sõnul üürikesed.

«Jah, mulle jäi küll selline mulje,» vastas Kadi Laanemäe küsimusele, kas peab muinsuskaitseametit kartma. Kadi austab muinsuskaitse eesmärki ning peab ka ise oluliseks vana ja väärtusliku säilitamist, kuid seda saab ja tuleb teha paindlikumalt. Tema sõnul annab seadus ametnikule liiga laiad õigused nii uuringute kui ka nõudmiste osas ja inimestel ei ole nende täitmiseks raha. Just seetõttu paljud inimesed ka ametisse ei pöördu ja ka tema sinna minekut ei mõistnud.

Laanemäe ei jäänud vaid jutte kuulama vaid soovis asja endale selgeks ja arusaadavaks teha. Nii asus ta seadust lugema. «Ei saa ju olla võimalik, et inimesed nii pööraselt kardavad seda. Mingi põhjus peab olema. Aga paraku selgus, et sealt seadusest välja lugeda ei andnudki, et millised täpselt need dokumendid on, mida mu käest nõudma hakatakse,» sõnas ta.

Ning isegi kui dokumendid käes ja luba sisse antud ei olnud selge, mis edasi saama hakkab. Näiteks tuli arusaamatul kombel ühte dokumenti lausa kolm korda parandada ning igast parandusest teatati eraldi, mitte korraga.  

«Ametnikuga suhtlus oli kiire ja konkreetne, aga paraku tema suhtumine tekitas mulle tunde, et seda muinsust peab ikkagi minu eest kaitsma,» nentis Laanemäe.

Lisaks omanikele on mures ka ehitusettevõtjad, kes tunnevad, et uus seaduseelnõu ja ehitusseadus elavad oma elu. Nõuded on suuresti ebaselged ja arusaamatud. Liidu juhatuse esimees Raivo Rand on nördinud, et neid tema sõnul seadusloomesse alles viimasel hetkel kaasati.  «Väga tihti on nii, et inimene ostab endale asja ära ja avastab, et ta ei saagi sellega teha, mis ta tahab,» tõi Rand näite ühest kurvemast juhusest,l mis omanikuga võib juhtuda. «Investorid on loobunud Tallinna vanalinnas kinnisvara ostmisest ja korda tegemisest. Nad näevad, et see protsess on keerukas ja nõuab palju raha,» lisas ta.

Rand rääkis, et keegi ei hakka tegema tööd, mis talle lõpuks kasu ei too ja nii majad pigem lagunevadki. Lisaks ei saa tema sõnul tihti aru, miks ühele midagi lubatud on ja teised peavad ametiga vägikaigast vedama. Ta tõi ka näiteid. «Üks sisehoov kaeti klaaskatusega teisele majale öeldi, et see ei sobi sinna. See on ikkagi suhteliselt ametniku suva järele, et kas ma nüüd annan järele või ei anna,» kommenteeris ta.

Rand leiab, et nõuetega on liialt pingutatud ja kompromisse ei otsita. Pigem kirjutatakse ette, mida tegema peab ja teisteks variantideks ruumi ei jäägi. « Näiteks tuleb tuletõkke ustele panna puitliistud peale, et see oleks vana väljanägemisega. aga küsimusi tekitab see, kas pärast seda see uks on enam tuletõkkeuks.

Kuid vaatame Tallinnast eemale. Näiteks Valgas kesklinna muinsuskaitsealal on rohkesti mahajäetud ja alakasutatud hooneid. Kahekorruselised puithooned on enamasti keskkütteta, vannitubadeta, kanalisatsioonita. Valgas on keskmine korteri ruutmeetri hind umbes 130 eurot. Väike turuväärtus ei võimalda omanikel oma vara müüa ega kasutada . Levib ütlus, et seina pandud tellis maksab Valgas vähem kui sama tellis ehituspoes.Viimase 30 aasta jooksul pole Valga muinsuskaitsealal erarahaga restaureeritud ühtegi mälestist. Ja selliseid linnasüdameid ning nendes vaikselt hääbuvaid maju on Eestis tuhandeid.

Samal ajal lammutatakse Tallinnas Umami restoranina tuntud Kadaka villade kompleksi viimane esindaja, mis 1930ndatest tänapäevani veel vapralt püsis, kuid keda nüüd aia taga tööd tegev buldooser juba ähvardab.

Umami restorani üks loojatest, Kristjan Päeske, kes maja omanikult rentis nentis, et ei ole küll minevikus elaja, kuid inimlikult on siiski kahju vaadata, kuidas kopad juba restorani aia taga tööd teevad.

Kuid millest täpsemalt kahju on? Majas ligi viis aastat tegutsenud restoran rentis omanikult maja, mis nüüd  maha müüdi ja selle asemele kerkib neli kortermaja.

Kui teised majad on teed andnud, siis rõõmustada võib hoopis selle pärast, et selle maja teekond oli oluliselt pikem,» nentis Päeske ja lisas, et tal pole olnud südant teha tutvust kõnealuse arenduse täpsemate kavadega.

Kuid Umamist on saamas uus Haabersti hõberemmelgas, mille toetusele on inimesed ihu ja hingega kaasa elamas. Paljud ei mõista, kuidas selline maja ühegi seadusega kaitstud ei ole. Ka muinsuskaitseameti juhataja Siim Raie sõnas, et tänasel päeval selline detailplaneering ilmselt nii kergelt läbi ei läheks

«Tagasiside on massiivne. Inimesed uurivad, kas midagi enam teha ei annaks. Eks see planeering ole selle aja planeeringute nägu. Ma olen näinud seda nõuete seletuskirja, kus olid küll üles loetud hekid ja õunapuud, aga hoonet ei olnud, sest toona sellist nõuet ei olnud,» nentis Raie.

Kuid siiski ei leia Siim Raie, et muinsuskaitseamet oleks täna või uue seaduse kehtima hakates koll, keda inimesed kartma peaks ning tihti algavad probleemid hoopis sellest, et inimesed nende juurde liiga hilja pöörduvad.Ta tunnistas, et minevikus on tehtud vigu, kuid uus seadus peaks just olukorda kõvasti parandama.

«Mõnele inimesele tundub see liigse bürokraatia või isegi kiusamisena, et miks tema peab ja keegi teine ei pea, aga see kõik on lihtsalt väärtuse säilitamise või isegi tõstmise printsiibiga,» sõnas Raie.

Siiski on see kõik on majaomanikele hoomamatu ning soovitakse paremaid lahendusi. «Sa võid jõuda punkti, kust on võimatu edasi minna. Sinu eest seisab ametnik, kellel on seadusest tulenev õigus kaaluda mingite nõudmiste üle ja siis ei ole inimesel mitte millegagi vastu vaielda,» nentis korteriomanik Kadi Laanemäe. Lisaks on tema hinnangul suur vahe, kas inimene teeb korda enda kodu või renoveerib hobikorras hobusetalli. «Oma kodu remontides on ikkagi rahaline võimekus piiratud ja kardetaksegi, et muinsuskaitsega asju ajades ei jaksa inimene seda lihtsalt kinni maksta,» seletas ta.

Omanike keskliidu juhi Priidu Pärna hinnangul võib muinsuskaitse all oleva maja remontimine minna 20-30 protsenti kallimaks kui niiöelda tavalise hoone remont. Kust see vahe tuleb? Muinsuskaitseamet jagab hetkel toetusi ligi 700 000 euro eest ning uue seadusega see summa kahekordistub. Lisaks hakatakse teatud osas kinni maksma ka kuni pool uuringutele kuluvast summast. Need võivad maksta aga kuni tuhandeid eurosid.

«Seadused võiksid olla selles mõttes liberaalsemad, et iga töö jaoks ei pea olema luba. Peaks piisama ka teavituskohusest. Kui kümne päeva jooksul keegi midagi ära ei keela, siis võib tööga pihta hakata,» pakkus Pärna ühe alternatiivi.  Kui seadused liberaalsemad ei ole ja üksikjuhtumeid mitte arvestada võib olukord viiagi lihtsalt majade seismise ja isegi hävinemiseni. «Ka need ajaloolised linnasüdamed, mis on kaitse alla võetud, ega seal elu ei õitse ja sinna ei taheta investeerida,» seletas Pärna. Nimelt on seal midagi teha poole kallim kui äärelinnades. Ning tihti loobuvad paljud omanikud enda kinnisvarast ka just siis, kui see kaitse alla võetakse. Enne kaitse alal võtmist oldi Pärna sõnul need valmis ka korda tegema.

Vaatame korraks tagasi Rebalasse. Tiia Välk on riigikogulaste ja ministeeriumite lauale viinud mitmeid kirju ja kohalike allkirju, et nende alasse suhtutaks uues seaduses veidi teistel tingimustel, kui Tallinna vanalinna. Siiani ei ole tema sõnul pingutused vilja kandnud. «Inimesed ei saa siin kinnisvara müüa, sest see ei maksa midagi,» sõnas Välk. Ta lisas, et olukorra lahendaks kasvõi see, kui riik pakuks sellisel juhul inimestele asendusmaid.

Siim Raie nentis, et kui Rebala alal kaitset poleks, saaks sellest uus Peetri küla. Samas ei ole võimalik teha seadust, milles oleks paragrahv iga inimese jaoks. Ometi on praegu nina õiges suunas. Ja kuigi on kriitikat on ka palju neid, kes seda ei tee.

«Ka tänane seadus ja kehtima hakkav seadus ei kohusta inimesi millekski muuks kui oma vara säilitama. Küll aga on uues eelnõus on ka säilitamiskohuse täitmata jätmine loetud mälestise rikkumiseks ehks siis tegevusetus muutub rikkumiseks,» kommenteeris Raie.

Kuid kõik ei ole siiski nii lootusrikkad ja soovitakse, et seadust veel vastu ei võetaks vaid kutsutaks asjaosalised eraldi laua taha ja räägitaks mured selgeks.

«Tahaksime, et ühiskond panustaks rohkem hoonete hoidmisesse. On naeruväärne, et täna riigieelarvest kulutatakse rohkem raha nõukogudeaegsete kolhoosihoonete lammutamisele, kui kui vanade majade korrastamisele,» sõnas Priidu Pärna.

Ka muinsuskaitseamet  loodab, et inimesed esimese asjana nende poole pöörduvad ja enda muredest räägivad. Siim Raie sõnul leiavad probleemid mingigi lahenduse. Oluline on ka see, et riik muinsuskaitsesse veelgi enam panustaks ja seda ka rahaliselt.

«Täna me saame tõesti öelda, et meie umbes 1,5 miljonist eurost piisab heal juhul avariide likvideerimiseks ja täiesti ilmselge on see, et maju ilusaks ei räägi,» lisas Raie.

Tagasi üles