Karm tegelikkus: Eestis vägistatakse 100 last aastas (6)

«Isa elas teistest pereliikmetest eraldi, mistõttu pidime temaga kohtumiseks alati tema korterisse minema. Ta vägistas seal mind 10 aasta jooksul korduvalt. Talle meeldis seda ka filmida, kuidas ta ming vägistas. Olin 14-aastane kui julgesin sellest lõpuks oma vanemale vennale rääkida. Kui see siis välja tuli ja politsei uurima hakkas, selgus, et ma ei olnud ainuke. Sama pidid taluma ka minu venna? lapsed ehk isa lapselapsed. 9-aastast oli ta samuti vägistanud ja katsunud. Venna 5-aastast tütart ta suudles, katsus rindu ja pani talle kätt püksi. Isa mõisteti 10 aastaks vangi.»

Selle tüdruku lugu on üks vähestest, kus väärkohtleja on vastutusele võetud ja karistuse saanud. Mullu registreeriti 515 kuritegu, kus laste suhtes pandi toime seksuaalse tooniga tegu. Nende alla käivad nii vahetud kuriteod, internetis laste ahvatlemine ja lapsporno omamine. Registreeritud kuriteod on aga vaid jäämäe tipp.

«See, mis jõuab politseini, on üks väike osa. Maailmas on spekuleeritud, et kuskil 5-10 protsenti (jõuab politseisse - toim.). Ega ta meil parem pole,» ütles Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juht Reimo Raivet. Niisiis, kui Eestis politseini jõudnud 515 juhtumit on tõenäoliselt vaid 10 protsenti kõigist, siis võime arvata, et tegelikult on neid juhtumeid aastas tugevalt üle 5000.

«Kõige suurem probleem on see, et lapsed ei räägi. Naised ka ei räägi. Statistiliselt peaaegu naiste vastu ei toimugi seksuaalvägivalda, sest nad lihtsalt ei pöördu,» rääkis Lastemajateenuse juht Anna Frank-Viron. Tema töötab Lastemajas, kuhu tulevad oma lugu rääkima ja abi saama seksuaalselt väärkoheldud lapsed. Lastemajad alustasid ametlikult tööd sel aastal - üks Tallinnas ja teine Tartus. Lastemajas on ühe katuse alla toodud nii lastekaitse, politsei, prokurör ja psühholoog. Nii ei pea laps käima mitme erineva asutuse vahet ja ta saab rääkida oma loo ühe korraga kõigile.

Sel aastal on Lastemajja jõudnud 200 last. Kõige noorem – 2.aastane. Tema puhul oli suurimaks takistuseks see, et nii väiksed lapsed ei oska veel eriti rääkida.

«Alla kaheaastase lapse puhul me näeme, et ta hakkab väga palju tähelepanu pöörama oma suguelunditele või topib mingeid asju suguelunditesse. See teeb murelikuks,» ütles Frank-Viron.

Olin 13-aastane, kui 77-aastane naabrimees hakkas mind külla kutsuma. Ta ütles, et me võiksime koos peitust mängida. Kui ma sinna läksin, pani ta tööle pornofilmi ja pakkus mulle õlut ja siidrit, aga neid ma vastu ei võtnud. Ta tahtis, et ma katsuksin tema peenist, aga ma keeldusin. Seepeale ütles naabrimees, et ta paneb oma aknale Potsataja, et ma teaksin millal ta kodus on ja siis uuesti tema juurde läheksin. Ühel päeval pärast kooli läksingi jälle.

Me hakkasime mängima uut mängu, mille nimeks oli «Kukuta pikali». See käis nii, et kui me olime mõlemad voodis pikali, pani ta mulle oma käe püksi ja katsus minu peenist. Pärast andis ta mulle selle eest 3 eurot. Ka järgmisel korral mängisime seda mängu, kus ta pidi minu peenist katsuma. Ta näitas ka enda oma ja soovis, et ma seda katsuksin, aga ma ikka keeldusin. Pärast mängu andis ta mulle 5 eurot ja 2 suurt patareid mänguauto jaoks. Ta lubas, et ostab mulle palju krõpse, kui ka edaspidi tema juures käin ja oma peenist katsuda luban.

Kokku käisin seal 6 korda, kuniks naabrinaised minu uuest sõbrast minu vanematele rääkisid.

Lastemajateenuse juhi Frank-Vironi sõnul ei pruugi laps ise sageli aru saada, et see, mis temaga tehakse, on vale. Põhjuseks võib olla näiteks see, et kui lapse onu on teda terve tema teadliku elu väärkohelnud, siis ta ei teagi, et see on ebanormaalne. Teisalt mängib rolli ka see, et väärkohtleja ei tee üldjuhul lapsele haiget.

«Väga tihti on väärkohtlemine selline haiglane suhe, mille väärkohtleja on loonud lapsega. See võib olla isegi nii, et see ei ole lapsele ebameeldiv. See lihtsalt ei ole okei, sest see mõjutab tema tulevast seksuaalset käitumist,» selgitas Frank-Viron.

Politsei sõnul loovad pedofiilid suhteid küll täiskasvanud naistega, kuid nad otsivad, et sellel täiskasvanud naisel oleks ka vastavas vanuses ja soost laps. «Väga kiiresti hakkavad nad selle naise asemel suhtlema selle lapsega,» ütles Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juht Raivet.

Olin 10 aastane. Emale tuli külla mees, kellega ta kohtus interneti suhtlusportaalis. Ta oli tore ja aitas meil kokku panna ka mööblitüki, mille ema oli just ostnud. Õhtul läks ta ema kõrvale voodisse magama ja mina jäin diivanile. Öösel ärkasin selle peale, et ema sõber katsus mind jalge vahelt ja liigutas seal oma pöialt. Ma ei julgenud karjuda ega muud teha, kui palusin tal lõpetada. Kui ema juhuslikult üles ärkas, mees lõpuks lõpetas ja läks tagasi voodisse. Kui ema uuesti magama jäi, tuli ta tagasi. Ta katsus mu rindu ja lakkus neid. Pani käe uuesti minu jalgade vahele. Palusin tal lõpetada. Lõpuks läks ta minema.

Järgmisel päeval oli mul väga halb olla. Puhkesin isegi ootamatult nutma. Kuna see mees oli ikka meie juures, ei saanud ma emale toimunust rääkida. Keset päeva pakkus see sõber emale massaaži ja ütles, et teeb ka minule. Ta viis mind massaažiks teise tuppa, pani voodisse pikali. Ta tõmbas mul püksid jalast, proovis mind suudelda, lakkus mu rindu ja katsus jälle jalge vahelt. Terve aja oli ema teises toas. Kui mees õhtul lõpuks lahkus, julgesin emale kõik ära rääkida. Ta soovitas juhtunust rääkida kooli sotsiaaltöötajale ja siis jõudiski asi politseisse.

See mees kaebas maakohtu süüdimõistva otsuse edasi ja nüüd siis tuleb uut otsust oodata.

Raiveti sõnul tunnistavad vähesed vahele jäänud pedofiilid, et kahetsevad tehtut. On ka neid, kes nendivad, et lapse väärkohtlemine oli vale, kuid samal ajal õigustavad end sellega, et lapsel ju ei olnud valus või see toimus ainult ühe korra. Kuid nagu ka täiskasvanute puhul, kipuvad väärkohtlejad hoopis ohvrit süüdistama.

«Ma tean, et varasemast juhtumist on mul meeles, kus kahtlustatava ülekuulamisprotokolli läks kirja ka see, et kannatanu, kes oli kaheksa aastane tütarlaps põhimõtteliselt vägistas täiskasvanud mehe. Kohus seda ei uskunud, meie ka seda ei uskunud,» ütles Raivet.

Igasugune lapse seksuaalne väärkohtlemise juhtum on kole. On aga kuritegusid, mille olemus on aga lausa nii kohutav, et jääb ka kogenud uurijat kummitama.

«Üks mis mul omamoodi on unenägudes mitme aasta tagune juhtum, kus me tuvastasime, et ka ema väga selgelt sai aru ja pidi aru saama sellest, et tema väikest last väärkoheldakse. Sellest hoolimata lubas ja lasi sellel kõigel juhtuda ja toimuda. Väga keeruline on mõista, kuidas üks ema saab seda oma lapsele teha. Seda enam, et antud juhul oli tegemist sellega kahjuks, et tegemist oli juba teise pedofiiliga, kelle ema enda juurde võttis. See jääb kummitama natuke, sellest on kahju,» rääkis Raivet.

Vanaema käis päeval tööl ja siis see juhtuski. Olin neljane, kui vanaisa mind kiusama hakkas. Ta katsus minu suguelundeid ja mina pidin tema oma suhu võtma. Ma ei julgenud kellelegi sellest rääkida. Mul oli imelik tunne, et olen selles ise kuidagi süüdi. Ükskord tuli minu sõber koolivaheajal minuga vanaisa juurde kaasa, aga vanaisa kiusas samamoodi ka teda. Ta käskis  meil omavahel suguakti imiteerida. Sõber tahtis pärast kohe oma vanematele juhtunust rääkida. Ta julgustas mind ka seda tegema. Ainult et me ei teadnud, kuidas sellest rääkida. Kuna koolis oli meile räägitud lasteabist, siis kirjutasime sinna. Tänaseks on vanaisa süüdi mõistetud.

Sageli paistab just väiksemate seksuaalselt väärkoheldud laste puhul silma, et nende väärkohtlejad on neile õpetanud valed suguelundite nimetused. Lastemajateenuse juht Frank-Viron toon näite, et ühele lapsele õpetati, et poiste suguelundi nimi on peenise asemel hoopis saba. «Kui laps tuleb rääkima, et ta pidi eile onu saba sikutama, siis meile tundus see täiesti, et mis jutt see on – ära räägi lolli juttu, mine mängi edasi. Me ei fikseeri ära, et ta proovis sulle märku anda. Aga väärkohtlejad teavad ka väga hästi, et palju parem on õpetada vale nimesid,» rääkis Frank-Viron. Sellisteks juhtumiteks on Lastemajas olemas nukud, millel on riiete all ka suguelundid. Nii saavad lapsed ise näidata, kus näiteks «saba» asus.  

Seksuaalselt väärkoheldud lapse avamine ning aitamine on aga keeruline ja pikaajaline töö. Teinekord võtab see aega aastaid. Terapeut Helen Tartes-Babkina tegeleb seksuaalselt väärkoheldud lastega iga päev. Suurimaks abiliseks on kunstiteraapia, kus laps joonistab, meisterdab ja mängib mänge.

Tartes-Babkina näitas ühe lapse joonistust, kus suurel valgel paberil on keskel vaid üks väikene punase pliiatsiga joonistatud tüdruk. Juuksed on joonistatud tüdrukul aga väga pikad. «Tihtilugu need lapsed joonistavad enda juuksed hästi pikaks. Need justkui kaitsevad seda isiklikku piiri,» ütles Tartes-Babkina. Tema sõnul näitab see, et tüdruk on end suurel paberil tillukesena kujutanud lapse enda enesehinnangut ja identiteeti, mis on saanud rünnata. «Enda kõrval on ta kujutanud väärkohtlejat, kes tuli juustest läbi ja siin on näha tema suguorganid tema poole,» sõnas Tartes-Babkina.

Suuremad lapsed on konkreetselt joonistanud ka näiteks voodit, kus teda ära kasutati, seda kuidas teda silitati ja kuidas ta end sel ajal tundis. «Näiteks üks laps ütles, et ta tahab nagu ära surra või et väärkohtleja sureks ära. Või et tahab emme juurde ja enam ei kannata,» rääkis Tartes-Babkina.

On oluline, et seksuaalselt väärkoheldud lapsed saaksid abi. Nii on võimalik ennetada musti stsenaariume, näiteks enesetappe või uute seksuaalsete väärkohtlejate tekkimise. «Seksuaalselt väärkohtlejate seas on paraku ka neid, keda on väärkoheldud lapsepõlves ja nende teemadega ei oldud tegeletud,» rääkis terapeut.

Kuidas aga lapsi pedofiilide eest kaitsta? «Keskmist pedofiili ei ole olemas,» ütles Raivet. Ta nentis, et kui see oleks nii lihtne, siis saaks ka politsei oma tööd palju paremini teha. «Me räägime ju inimestest, kes käivad tööl, kes saavad oma eluga hakkama, kes ei ole narkomaanid. Tõenäoliselt võivad nad olla väga meeldivad vestluspartnerid. Neid ära tunda tänaval ei ole põhimõtteliselt võimalik,» sõnas Raivet.

Niisiis on lapsed ja nende vanemad pedofiilide ees üsna abitud, sest väärate kavatsustega inimest ei ole lihtne läbi näha. Lapsi saab aidata kaitsta nende tähelepanelik kuulamine ja nendega suhtlemine.

«Tegelikult on vanemate asi laps maast madalast õpetada erinevaid oskusi, kuidas vältida ohvriks langemist. Ei ütlemine, kindlad kehapiirid, intiimpiirid, seksuaalsusest rääkimine,» ütles Frank-Viron.

Tema sõnul on ka selliseid juhtumeid, kus last on väärkoheldud ja pärast kellelegi rääkimise eest ähvardatud, ent laps on siiski läinud ja juhtunust vanematele kohe rääkinud. «See suhe vanematega on palju tugevam, kui mingi väärkohtleja ähvardus,» ütles Frank-Viron.

Kuna aga sageli võibki väärkohtleja olla just lapse enda vanem, siis on oluline, et reageeriksid ka teised lapsed ümber olevad inimesed, näiteks õpetajad, treenerid, arstid. «Laste puhul tavaliselt on näha käitumise muutust. Ütleme näiteks kooliealine võib muutuda agressiivseks, tema käitumine on üleseksualiseeritud, tema õppeedukus langeb,» selgitas Frank-Viron. Tema sõnul tuleks selliste käitumismuutuste tagamaadesse süveneda. «Kahjuks meil on jäänud natuke see mentaliteet, et see on peresisene asi, et mis ma hakkan torkima või mis see minu asi on,» nentis Frank-Viron.

Niisiis kutsuvad kõik spetsialistid üles lapsi, nende vanemaid ja ka teisi lastega tegelevaid inimesi kahtluse korral pöörduda politseisse või Lastemajja. Lastemajaga saab kontakti, kui helistada lasteabitelefonil 116111. Pöördumise põhjuseks võib olla nii mure võimaliku seksuaalvägivalla pärast kui ka lihtsalt lapse kohatu seksuaalkäitumine, mille puhul inimene soovib kellegagi nõu pidada.