Elina Naan parandab tee ja armastusega maailma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
Kuula artiklit

Pikalt režissööri ametit pidanud ja seejärel oma elus kannapöörde teinud Elina Naan leidis oma elu uue tee meditatiivse teejoomisega. Juba mitmeid aastaid on ta Tallinnas oma Kuu Ruumi nimelises stuudios korraldanud iganädalasi teerännakuid ehk meditaviivset teejoomist.

«Ma olen näinud selle aja jooksul väga palju erinevaid inimesi, kes on sattunud erinevatel põhjustel teed jooma. Mehed, naised, erinevas vanuses, erinevatelt elualadelt Toompealt lasteaiakasvatajateni,» kirjeldas Naan teerännakutel osalejaid. Ta räägib, et see annab inimestele võimaluse võtta kasvõi hetkeks aeg maha ja iseendaga olla.  

Elina tee teeni oli üsna ootamatu. 2012. aasta alguses sattus 7 aastat ETVs režisöörina töötanud naine Tallinna vanalinnas asunud teepoodi, et sealt sõbrale kingitust otsida. Poodi külastades tuli välja, et sinna otsitakse uut müüjat. Elina pakkus end ise sellele ametikohale välja ja jättis juba sama aasta suvel senise töö televisioonis. «See tundus väga veider siis, et kui sa töötad režissöörina ja pead panema visioonitiimi paika ning olema ratsionaalne, et siis ühtäkki pakkuda end mõnda teenindavasse rolli,» meenutas Elina Naan oma elumuutvat otusust. Ta ütles, et see on ilmselt üsna tavaline, et inimestel ühel hetkel tuleb see tundmine, et tuleb oma elu muuta: «Ma arvan, et mul lihtsalt tol hetkel seda tööd tehes ei olnud seda elus olemise tunnet enam.»

Naan toonitas, et tema jaoks ei ole enam jaotust «vaimne maailm» ja «maine maailm», tema jaoks on kõik saanud üheks: «Mul ei ole sellist asja, et ma päevad otsa ommin kuskil, tossutan ja hoian kristalle käes, nagu tihti arvatakse. Ma elan ju tegelikult täiesti tavalist elu, käin öösel peol kui on isu ja teen kõike, mis tavalise elu juurde kuulub - pere, laps ja Prisma järjekorras seismine.»

Teerännak ongi vaimne praktika, mis aitab igapäevases virr-varris end keskmesse tuua ja harjutada kohalolekut ehk mindfulnessi. «Ma arvan, et see kohalolek on üldse kogu võti siin elus ja see ei tähenda, et kohal ollakse ainult siis, kui keegi zennib,» ütles Naan. Ta lisas, et kohal saab olla ka siis kui süüa tehakse või muid oma argitoimetusi tehakse.

Meditatiivsest teejoomisest on välja kasvanud naistelaagrid või naiste retriidid, nagu Elina neid nimetab. Neid on ta juba mitu aastat korraldanud. «Me lihtsalt saame kokku, joome teed, teeme lõket, tantsim, vaatame üksteisele silma ja räägime lugusid,» kirjeldas Naan laagrites tehtavat ja lisas, et see on ilmselt saanud alguse naiste vajadusest olla vahepeal omaette. Ta tõi ka välja vajaduse naiseliku energia otsinguks, sest tihti võtab naistes võimust hoopis meesenergia: «Kui naised ei ole ühenduses oma naiselikkusega, siis ka suhted purunevad ja ühiskond on katkine, sest inimesed on õnnetud.»

Selle aasta alguses andis Elina välja oma esimese luulekogu «Lukuga päevik», kuhu on kokku köidetud aastate jooksul peitu kirjutatud read. Tema intiimseid, ausaid ja vahetuid mõtted kandsid ette tuntud Eesti naised. «Lukuga päeviku» esimest tiraaži saatis suur lugejamenu ja see müüdi kiiresti läbi. Novembris ilmus raamatu uus trükk ja seekord kandsid Elina luuleridu ette mehed: «Selle esimese tiraažiga on naised need raamatud koju viinud enamasti ja nüüd on mulle hakanud tagasisidet ja kirju tulema ka meestelt. Äge, et see on nendeni ka jõunud!»

Koos näitleja Veiko Tubinaga hakkas Naan sel kevadel tegema ka ülimenukat podcasti «Armastusest». Naan ütles, et armastus on justkui katus inimeseks olemise kohal: «Meile tundus, et räägitakse kõigest muust, igasugustest nišiteemadest, aga on vähe avalikke arutelusid kõigest sellest, mis meid kõiki inimestena ühendab. Kuna meil Veikoga tekkis selline klapp ja ühine huvi neid lugusid uurida või kuidagi kaardistada neid praeguse aja Eesti inimeste tundearusaamade ja lugude maailm, siis taskuhääling näis selleks parim variant.»

Tagasi üles