Kristina Šmigun-Vähi «Radaris»: astun Reformierakonda ja kandideerin riigikokku Lisatud video!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare
Kuula artiklit

​Kahekordne suusatamise olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi teatas telesaatele «Radar» otsusest astuda poliitikasse ning kandideerida kevadistel riigikogu valimistel Reformierakonna nimekirjas riigikokku.

Suusatamise lumehooaeg läheb lahti juba sellel reedel Soomes Olosel. Aastaid timmisid sa just nendel päevadel vormi suurvõistlusteks. Nüüd kavatsed sa astuda uuele võistluskarusellile.

Nüüd on juba kaheksa aastat kui olen suusatamisest ja tippspordist eemal olnud ja olen eluperioodil, kus tahan midagi uut ja huvitavat teha, sest selleks on energiat ja tahtmist.

Vahetult enne Nagano olümpiamänge 1998. 1. jaanuaril murdsid sa Lõuna-Eestis ​​mootorsaanigasõites ​​rangluu.​​ Saime toona kõik šoki. Meie olümpialootus Kiku ja selline õnnetus. Mis sa sellest ajast, arvestades tänast sammu, kaasa oled võtnud?

Sa ütlesid šokk. See oli täpselt samasugune šokk mulle, minu perele, fännidele. Ma arvan, et väga paljudele eestimaalastele. Samas, aastaid hiljem - ma kõlan võib-olla natukene naljakalt - aga ma olen väga, väga tänulik sellele hetkele. Sest see võib-olla tegi minust selle inimese, kes ma olen. Ma ei tee asju nii, et ma ei mõtle läbi. Mul on kõik asjad läbi mõeldud. Ma ei hüppa pea ees tundmatus kohas vette. Ma arvan, et kõige enam pani see hetk mulle vastutustunde. Ükskõik, mida ma elus teen – mina vastutan. Ma ei saa kedagi teist süüdistada.

Tegelikult oli see hetk ju negatiivne ja väga, väga halb – sest see näitas mind ju tegelikult rumalast küljest. Aga ta on elus andnud väga suure pagasi. See oli mu elu pöördepunkt. Siis muutus see armas väike Kiku täiskasvanuks.

Ja nüüd on täielik pöördepunkt toimunud. Kaks erakonda pidasid sinuga hoolikaid läbirääkimisi ja soovisid, et sa järgmise aasta riigikogu valimistel nende ridades kandideeriksid. Sa tegid valiku. Milline see on?

Jah, ma lähen poliitikasse. Kunagi kui ma sporti tegin, siis tuli neid soovijaid uksest ja aknast sisse. Kui lõpetasin, siis jälle – «nüüd on õige aeg, suuskadelt maha, tule ja tegutse». Ütlesin siis, et ma ei ole valmis, ma tahtsin näha elu, ma tahtsin õppida. Ma läksin Tartu Ülikooli majandusteaduskonda ja ma olen väga õnnelik. See avardas silmaringi. Andis just selle, et sain praktilisele poolele lisaks ka teadusliku poole. Olen väga tänulik selle üle.

Paar viimast aastat on olnud erinevaid küsimusi just lastega seoses. Mu kõrval olev tuttavate ringkond on küsinud, et mida sa vaatad - sa räägid hästi, sul on mõtted ja su ideed on head. Sa sobiksid sinna (poliitikasse - toim) hästi. Sul on paks nahk peale kasvatatud - mine ja tee need asjad ära, mis sul südamel on. Ma arvan, et see oli üks tõuge.

Muide, see oli väga raske valik. Asjad polnud nii, et kohe üks või teine erakond sobis. Ma võtsin väga, väga pika aja otsustamiseks. Pärast seda, kui mõlema erakonna esimehega kokku sain, arutasin teemat oma lähikondlastega, erinevate inimestega. Aga lõpuks taandus kõik sellele, mida minu süda tunneb ja selleks oli tõesti Reformierakond. Ma näen, et mul on nendega ühesugune maailmavaade.

FOTO: Konstantin Sednev

Me ütleme otse välja - sa kandideerid Reformierakonnas.

Jah.

Millises piirkonnas?

Kuna ma ise olen Tallinna kesklinna elanik, siis arvan, et see oleks väga õige koht, kus kandideerida.

Sind ei häiri Reformierakonna viimase pooleteise-kahe aasta ebastabiilsus? Kukkumine. Sa lähed mõnes mõttes kaotajate juurde.

Elu on ju alati üles ja allamäge käinud. Ma usun sellesse, et Kaja Kallas on valmis väga suurteks muutusteks. Minu arvamus on ka see, et kui käid iga päev oma tallutud rada pidi ja arvad, et homne päev on parem, siis tegelikult ei ole. Me peamegi suutma uusi ideid ellu rakendada.

Kumb on sinu hinnangul parem Reformierakonna esimees - kas praegune juht Kaja Kallas, kes sind kutsus liituma või kunagine pikaaegne peaminister, spordimees Andrus Ansip?

Arvan, et nad mõlemad on väga toredad inimesed. Kaja Kallase toon välja, et kuna olen teda viimased nädalad kõvasti küsitlenud ja teada tahtnud saada, kuidas üldse asjad käivad, siis mulle jättis ta hästi siira inimese mulje.

Jüri Ratas ei jätnud sellist muljet?

Ma ei tohi võrrelda siin!

Tohib ikka!

Vat kõige hullem ongi selle asja juures see, et tegelikult on mõlemas erakonnas fantastilised inimesed.

Nii Keskerakond kui Reformierakond on lubanud hiiglaslikult pensione tõsta. Sina oled mulle kogu elu tundunud väga pragmaatiline kaha jalaga maa peal seisev inimene. Mida sa sellistest lennukitega raha külvamisest arvad?

Tugev majandus on alus, aga ma ei arva ikkagi, et tuleks loopida seda raha mõtlematult. Kuidagi on jäänud mulje, et inimesed soovivad, et riik peaks mõtlema, kuidas aidata, kuidas Eesti inimestel siin hea olla oleks. Ma panen inimestele südamele, et võiksime ise mõelda, kuidas elada säästlikumalt, kuidas investeerida tulevikku. Täpselt samuti ma arvan, et praeguste pisikeste laste haridus ja liikumine on esmajärguline.

Sinu ja sinu abikaasa peres kasvab kaks last, kuidas nende säästmisega lood on? Kui palju nad taskuraha saavad?

Õnneks ma mehele ei pea taskuraha andma (naerab). Aga teate, minu lapsed ei saa taskuraha. Ja ei saagi. Kunagi oli tütrel vaja koolis essee kirjutada. Ta tuli koju, küsis, et millest ma kirjutan, sina mulle ju taskuraha ei anna, miks sa ei anna. Põhjendasin talle ära, et mul pole vaja seda sulle anda, sest sul on koolis riigi poolt toit, koju jõudes on sind ka toit ootamas. Milleks sul on seda vaja? Ütlesin, et pigem säästame seda raha ja paneme igal nädalal viis või kümme eurot kõrvale. Näiteks reiside jaoks.

Täna õhtuks, kui see intervjuu eetrisse jõuab, oled sa Reformierakonna liige?

Jah, olen selleks hetkeks Reformierakonna liikmeks astunud.

FOTO: Konstantin Sednev

Miks sulle seda poliitikat üldse tarvis on? Sul on edukas ja jõukas perekond, poliitikas saad sa aga ainult peksa, sest seal ei tunta halastust. See lööb su elurütmi sassi. Ajakirjandus hakkab sorima su kuluhüvitistes, nad ajavad näpuga järge, mitu korda sa sõna oled võtnud või mitu eelnõu algatanud. Miks sa sinna lähed?

Kõik need on väga head argumendid. Aga ma ütlengi, ma elan siin täna ja kui ma näen, et mingisugused asjad käivad elus valesti või pole sellised, nagu võiksid olla; kui ma näen neid nördinud nägusid ning seda, et koolis pole üks või teine asi õigesti, liikumist pole ning kui siis ka olen andnud mõtteid ning elad kaasa, midagi ikka ei juhtu.

Ma olen Tallinna linna noorsooameti komisjonis, erinevates lastevanemate kogudes, hoolekogus. Ma näen neid igapäevaseid probleeme ning seda, kui kaua võtab tegelikult aega, et neid lahendada. Siis mõtledki, et kui kõik hästi läheb (valituks osutub - toim), siis vat mina oleksingi nende laste ja nende emade, kellel on täpselt samasugused mured – lapsed ei istu sirgelt, ei liigu piisavalt, on pidevalt nutiseadmetes - esindaja. Need on igapäevased pisikesed asjad aga midagi saab ju ära teha. Riiklikult ja suuremalt. Ja ma usun sellesse, et seda on võimalik lahendada.

Sa oled avalikkuse ees palju peksa saanud. Pean silmas seda, et sulle on kahel korral püütud dopinguteemat külge pookida. Mõlemad süüdistused on maamuna pealt pühitud. Sa oled puhas. Aga kas sa ei karda, et need dopinguküsimused võetakse nüüd, kui sa sisened poliitika kõrgliigasse, uuesti üles?

Aga ma küsin vastu – mis mul karta on? Mõlemad need juhtumid lõppesid minu õigusega, ma ei rääkinud kellelegi mingisugust udu. Nii need asjad olid.

Kui valus see aeg oli? Sa pole sellest avalikult just palju rääkinud?

Ma ei tahaks ühelegi vaenlasele – loodetavasti neid mul pole - seda, mida ma läbi elasin ja kogesin. See oli väga valus periood. Aga nagu ma ütlen, ma olen elus igale asjale tänulik olnud ja ka see kasvatas mulle külge paksu naha, võitlusvaimu. Kui sul on ikka õiged ideed ja õiged mõtted, siis tuleb nende eest võidelda. Pole mõtet jääda koju istuma ja siis öelda, et vat kui tore oleks olnud. See ei anna midagi. Minul on praegu see võimalus! Ma olen valmis selleks, mul on energiat, tahtmist ja jõudu ning ma tahan seda teha.

Sa oled käinud läbi tulest ja veest ja ükski asi ei saa sind tulevikus enam kõigutada? Ei kuri internetikommentaar ega poliitiline reetmine?

Eks nad on ikka valusad. Ma ei ütle, et tulge, tulge, ma tahan veel, et ma olen üliinimene. Loomulikult mitte. Loomulikult ma tahaksin, et see asi oleks palju ilusam. Sa enne ütlesid, et olen ehk liiga sinisilmne. Võib-olla olengi. Aga ma olen elu alati nii võtnud, et pigem alati positiivset külge näha ja seda ka inimestesse süstida. Proovime vähemalt.

Aastate jooksul on Eesti valijaskond muutunud. Kui vanasti mindi tuntud nimede poolt kibekiiresti hääletama, siis praegu pole peibutuspartidega võimalik enam valijate hääli saada. Sinu hiilgeaeg tippsportlasena jääb aastate taha. Kas arvad, et oled valijal veel piisavalt meeles või läheb nüüd töö meeldetuletuseks lahti? Suudad sa valijaid piisavalt kõnetada nende samade teemadega: lapsed, haridus, sport?

Ma pole kunagi jäänud loorberitele lebama. Olen st aru saanud, et iga uue eesmärgi nimel tuleb tööd teha. Et ennast kuuldavaks teha, et inimesed näeksid. Paljud inimesed Eestis teavad minu nime, aga nad ei tea tegelikult, mis on minu mõtted. Nad ei tea, et olen lõpetanud Tartu Ülikooli, saan majanduse alal asjadest päris hästi aru. See [valimisteni jäänud] aeg olekski nüüd inimesteni jõuda, et nad näeksid, kes ma olen, milline on minu sisemus. Et nad usuksid või usaldaksid mind.

Kui oleksid kandideerinud Keskerakonnas, siis samas nimekirjas, mitte küll piirkonnas, oleks olnud teine eestlaste poolt armastatud sportlane. Kaido Höövelson, Baruto. Julged sa ennustusmängu mängida – kumb võtab nüüd rohkem hääli – sina Reformierakonna- või Höövelson Keskerakonna liikmena?

Ma loodan väga, et meil mõlemal läheb hästi ja Eesti inimesed teevad valiku, mis neile meeldib.

Poliitikasse sisenenud endistel tippsportlastel pole seal just ülemäära hästi läinud. Miks sa arvad, et neist erined?

Mina ei lähe poliitikasse ju otse tippspordist. Tulen täiesti tavalise Eestimaa emana, kellel on kodus kasvamas kaks last ja mille üle uhke olen – ka haridus on ette näidata.

Sinu abikaasa on Eestis edukas ettevõtja, kes võib ühel hetkel ka poliitikute abi vajada. Sa ei karda, et keegi võib sind ühel hetkel hakata süüdistama huvide konfliktis?

Minu kallis abikaasa on alati mind kõiges toetanud. Tema jaoks on kõige olulisem, et tema naine oleks õnnelik ning lapsed terved ja õnnelikud. Ainus huvide konflikt võib olla see, kui toimuvad ööistungid või tööpäev lihtsalt pikaks venib, siis peab ta meie kahe lapse eest ise hoolitsema. See oleks kõige suurem konflikt, mida ma näen.

FOTO: Konstantin Sednev

Sa oled heaks eeskujuks paljudele inimestele ja ma tegelikult väga loodan, et inimesed sinu eeskujul lähevad poliitikasse. Erinevaid spetsialiste on meil riigikogus väga vaja.

Ma loodan väga, et need 101 liiget, kes rahva poolt valitakse, võiksid olla väga erinevate taustadega. Ma julgustaksin, et ei peaks kartma või liialt mõtlema. Kellel vähegi on tunne, et ta saaks Eesti tuleviku jaoks midagi ilusat ja head ära teha – siis tulge!

Julged sa ennustada, milline Kiku istub siin minu vastas nelja aasta pärast?

Tead, mida ma kõige rohkem tahaksin? Et ma oleksin täpselt samasugune. Et ma ütlen seda, mis mul südamest tuleb. Et ma pole selline, kes istub siin sinu vastas ja räägib vaid valitud sõnadega, mis kõik oleksid imelised ja poleks ühtegi koperdamist. Ei. Ma tahaksin olla inimene. Ma tahaksin väga, et ma oleksin seesama inimene, kes ma olen täna siin. Et poliitika ei muuda mind. Ma teen vigu, ma õpin. Aga ma tõesti siiralt tahan kogu südamest Eesti ja meie tuleviku jaoks ära teha.

Tagasi üles