HI-viirusekandja: miks vähk ei ole häbiasi, aga HIV on?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
Kuula artiklit

30-aastane Caty on pealtnäha tavaline tallinlane, kes elab koos kassiga. Kuid tegelikult on naisel veel midagi, millega ta koos elab. Tal on HIV.

“Ma lõin lukku natukene. Aga pärast läheb elu ju edasi.” Nende sõnadega alustab oma juttu 30 aastane tallinlanna Caty, kes mõned aastad tagasi sai teada, et tal on HI-viirus. “Mul oli üks suhe inimesega. Ta oli HIV positiivne. Sellest ka kahtlus. Läksin arsti juurde ja seal sain teada,”  tõdeb naine.

Mees, kellelt Caty viiruse sai, rääkis naisele kohe, et HIV positiivne. Kuna mees hakkas ennast ravima, siis lootis Caty, et talle HI-viirus ei levi. Juhtus aga vastupidi. Paar oli koos mõned aastad, kuid lõpuks otsustasid nad lahku minna. Selle põhjuseks polnud siiski HIV.

“Loomulikult, alguses oli see masendav, ma lõin lukku natukene. Aga pärast läheb elu ju edasi,” tõdes Caty ja lisas, et sai sellest kiiresti üle. “Depressiooni polnud”.

Vähemalt arvas ta algul, et sai asjast kiiresti üle.  Järgmised neli aastat ei otsinud ta mingisugust abi ja jätkas ebatervislikku eluviisi - tarvitas narkootikume.

“Need olid muidugi minu enda hirmud. Et kui ma eluks ajaks seon ennast tablettidega. Seda sammu oli hästi raske teha. Et ma pean nüüd iga päev kindlal kellaajal võtma rohtu. See oli raske. See nagu tõmbaks joone minu haigusele,” meenutas Caty oma hirme, näidates meile oma ravimeid. “See mõjub ja funktsioneerib erinevalt. Kui sa jätad midagi vahele, siis arstid esiteks näevad seda analüüsidest kohe. Et sinu organism ja HIV-i näidud oleksid stabiilse ning immuniteedi näidud kasvaksid, ongi vaja neid (ravimeid-toim.) tarvitada kellaajaliselt,”, ütleb naine ja lisab, et tema sööb ühe tableti päevas.

Musta stsenaariumi saab vältida.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi võis HI-viirusega nakatumine viia AIDSi haigestumiseni, mille tagajärjeks oli enamasti surm, siis tänapäeval on võimalik HIVi tabletiraviga kontrolli all hoida ja musta stsenaariumi vältida. Viimase viie aasta jooksul on AIDSI saanud 20 kuni 40 inimest aastas. Kõige hullemad ajad olid selle sajandi alguses. Kõrgeim suremus oli 2006. aastal, kui miljoni elaniku kohta oli 17 AIDSi surma.

Eestis saavad HIV-nakatanud arstiabi Lääne-Tallinna Keskhaiglas. Ka Catyl on siin raviarst.

“Mul oli mingi protest, et ma ei tahtnud üldse siia  tulla,” meenutab naine oma esimest visiiti nakkuskliinikusse. “Ma kujutasin ette, et ma tulen uksest sisse ja olen nagu viirusest ümber piiratud. See nagu tõmbaks kriipsu alla minu haigusele.”

Ka seekord, kui läksime tema raviasutusse, on Catyl mõned pinged sees. Naine muretseb viimaste analüüside pärast, kus oli näha ajutist viiruse tõusu. Mida see tähendab? Kas viirus ei allu tabletiravile?

Caty ja tema raviarst Tiiu Aug.

FOTO: Pilt videost

“Ravi imendub paremini koos toiduga,” selgitab Catyle tema raviarst Tiiu Aug. “Võib-olla sellepärast oligi see viirusetõus? Võimalik. See on väga oluline. Sellepärast me rõhutame, et ravimeid tuleb tarvitada koos toiduga. Aga praegu on teil ilusti läinud ja loodame, et läheb ka edaspidi.”

Kas enda staatust on vaja varjata?

“Ma ei tea, kas päris vaja oli. Aga ma ise mõtlesin, et millegipärast on see häbi. Kui sul on vähk, siis pole sul ju häbi. Aga kui sul on HIV, siis tunned imelikku häbi. Selle kohta tead üldiselt, kuidas inimesed sellesse suhtuvad. See panebki sind häbi tundma. Aga see on vale,” ütles naine, kui meie vestlus jõudis väärarvamuste juurde.

Igapäevases elus töötab Caty HIV inimeste tugiisikuna. Et julgustada ka teisi võltshäbist üle saama, selleks kogunesid Caty ja veel mõned vabatahtlikud ühel pühapäeval Raekoja platsile. See oli vaikne kampaania, mille eesmärgiks oli tõsta inimeste teadlikkust, et meie seas elavad ka HI-viiruse kandjad.

“Kui palju inimesed sellest probleemi teevad see on teine küsimus. Aga muide see on aktuaalne teema, kuna meil see probleem on. Meil on üle 9000 HIV positiivse inimese,” selgitas Caty teema olulisust enne ürituse algust.

Kuid nõustamisele tuleb panustada ka koostöös teiste partneritega. Näiteks on mitmed informatiivsed materjalid HI-viiruse kohta üleval justiitsministeeriumis ja selle allasutustes. Nii sattusime meiegi Tartu maanteel asuvasse kriminaalhoolduse hoonesse.

“Sinna käivad tavaliselt inimesed, kellel on narkoprobleemid. Seal on meie riskigrupp kõige suurem,” selgitab Caty, miks nende infotahvlid on just seal.

Caty igapäeva töö - vajaliku info viimine abivajateni.

FOTO: Pilt videost

Vajaliku info hulka kuuluvad meditsiinilised bukletid, nõustaja telefoninumbrid, ka kahjude vähendamise keskuste kontaktid.

Mis on HI-viiruse kandjate mured?

“Mingisugune blokk on ees, et ikkagi ei usalda. Nad loodavad, et saavad ise hakkama oma probleemidega. Aga vahest on ka meeleheitel,” alustab Caty juttu väärarvamustest ühe infotahvli ees. “Nad ei tea seaduse osas midagi. Mulle hiljuti helistas üks klient. Tegemist on paariga, kus naine on HIV positiivne, mees ei ole. Ja tema küsis, kuidas teha kunstlikku viljastamist? Ta käis Tartus arsti juures ja seal ei võetud teda isegi vastu. Öeldi, et HIV positiivsetel on see keelatud. Aga tegelikult ei olnud. Ma läksin uurima seda. Ja tuli välja, et võib teha, vaid arsti nõusolekul. Sõltub sellest, millised on sinu analüüsid, kas sa oled selleks valmis. Ja põhimõtteliselt võib. Selliseid asju ei teata. Võib olla arstid ei taha vastutust võtta?”

Ka Caty unistab oma lapsest. “Ma tegelen sellega,” ütleb naine. “Ma käisin infektsionisti juures. Käisin günekoloogi juures ja uurisin, kuidas HIV sellele mõjub. Kas takistab või mitte. Kõik on korras. Täna meil on nii tõhusad ravimid, et naised sünnitavad ise ilma keisri lõiketa. Ja lapsed sünnivad absoluutselt terved.”

Selle aasta jooksul on HIV diagnoositud veel 86-l inimesel. Kokku on aastate jooksul Eestis HI-viirust diagnoositud 9800 inimesel, neist AIDSi on haigestunud 526 inimest. Arstide hinnangul ei ole kuni 25% HIV nakkuse kandjatest sellest teadlikud. Nende seas on inimesed, kes kahtlustavad aga pole veel oma staatust täpsustanud. Põhjuseks sageli haiguse kehv maine, mida kinnitab ka meie tänavaküsitlus.

Vastab vene keeles üks vanem proua.

Kas HIV ja AIDS on võrdsed asjad?

- Aga ma ei tea. Aga üldiselt, jah. Võrdsed. Ma nii arvan.

Aga, kas HIV+ inimene saab lasteasutuses töötada?

- EI!

Aga miks?

- Sellepärast, et ei tohi! Ma mitte mingil juhul ei annaks oma lapselapsi tema kätte.

Aga ikkagi, miks?

- Sest ta on haige!

Küsime veel arvamusi:

Kas HIV ja AIDS on võrdsed asjad?

- On küll. Mõlemad on seotud immuunsuspuudulikkusega. AIDS on välja arenenud haigus. HIV on viirus. Viirus ongi see viimane täht seal lõpus.

Kas HIV positiivne inimene saab lastehaiglas või koolis töötada?

- Väga hea küsimus. Kui on kõik turvaliselt tagatud…

Aga kuidas see turvalisus kujuneb?

- Eelkõige ta peab kandma kaitsevahendid. Aga mitte, et ennast kaitsta. Mitte valgeid kostüüme, aga üldiselt. Võib-olla on parem, kui ta ei paranda lapse haavu. Ta ei peaks kokku puutuma haavade ja verega.

Kas HIV postiivset inimest tohib kallistada?

- Muidugi! Iga inimest peab kallistama.

Osati on raske vastata ka noorel emal.

Pahatihti ei oskagi inimesed vastata, mida HIV+ inimene tohib või ei tohi.

FOTO: Pilt videost

Kas HIV positiivne inimene saab lastehaiglas või koolis töötada?

- Ma arvan, et tohib.

Kas teie tahaksite, et selline inimene oleks teie lapse lasteaias?

- Ma ei tea.

Mida teie ema süda siinkohal ütleb?

- Ausalt, et tea kuidas sellele küsimusele vastata.

Kas teie suhtumine oleks sama, kui teie saaksite teada sellest inimesest lapse lasteaias?

- Võib-olla isegi mitte.

Tagasi üles