Ruussaare lähetamine Venemaale (7)

Teiste seas sai sellise kõne nimekirja kandmise kohta ka «Radari» eksperimendi peategelane ajakirjanik Ainar Ruussaar.

«Mina küll ei oska öelda, mis see põhjus on, miks mina sinna nimekirja sattusin. Ma olen käinud Ukrainas sõda kajastamas, Ukraina poolelt. Ma olen tõepoolest kritiseerinud Venemaa tänast poliitilist võimu. Ma olin üks neist, kes käivitas venekeelse ETV+ kanali, aga mis see tegelik põhjus on, ma tõesti ei tea. Nii et jah, ma armastan Venemaad. Mind häirib sealne poliitika, aga need kaks asja pole üks ja seesama,» tõdes Ruussaar.

Kui Eesti välisministeeriumi konsulaarametnik Ruussaarele helistas ning teda viisakeelust teavitas, uuris mees muuhulgas ka seda, kas ta võib tulevikus vähemalt läbi Venemaa transiittsooni lennata. «Ta (konsulaarametnik -K.A.) ütles, et ta ei soovita riskida.»

Venemaa polnud aga Ruussaart nimekirja lisades täpne, mehe nimi on selles valesti kirjutatud. «Ma sain teada, et minu nimi on selles nimekirjas valesti kirjutatud. Minu perekonnanimes on kaks u-d, kaks s-i, kaks a-d,» ütles Ruussaar.

Venemaa välisministeeriumi edastatud mustas nimekirjas oli Ruussaare nimi kirjutatud aga ühe s-i ja ühe a-ga - Ruusar. Küsisime Venemaa kodanikelt, filoloogidelt, kuidas nemad mehe nime kirjutaksid. Vastus oli: Ruusaar, ent nad väitsid, et ametlikes dokumentides tuleb kirjutada nii nagu eesti keeles. Ruussaar otsis ka üles oma vanad passid, tööraamatu ja töötõendi, mis välja antud enne 1991. aastat. Kõigis neis oli mehe nimi ka vene keeles kirjutatud nii nagu eesti keeles - korrektselt. Seetõttu otsustas "Radar" viia läbi eksperimendi, kas Ruussaarel on siiski võimalik vene viisa saada. «Sest see inimene, kes on passis, ei ole see inimene, kes on mustas nimekirjas. Vaatame, kas see õnnestub,» on Ruussaar enne eksperimendi läbiviimist optimistlik.  

Ruussaar täidab viisankeedi 28. augustil. Pisut kurioosne on, et Vene viisa ankeeti täitma hakkav mees elab Tallinnas Vene tänaval. Muidugi kirjutab Ruussaar viisaankeeti ausalt töökoha: Eesti Meedia. Pisut mõtlikuks jääb ta aga ametinimetuse küsimuse peale. «Aastaid tagasi  taotlesin ma Iraani viisat, kirjutasin ausalt, et olen ajakirjanik ja ma ei saanud viisat. Aga… kellele ma valetan,» küsib Ruussaar ning täidab ka selle lahtri, kirjutades: ajakirjanik.

Sihtkohaks kirjutame Peterburi ning soovi Venemaale minna 15. septembril. Turismiviisa eest tuleb tasuda 64 eurot. «Sularaha panen passi vahele,» lubab Ruussaar.

Nüüd tuleb teha endast veel fotod ning ning viia need passiga viisakeskusse. Igaks juhuks ei tohiks ükski detail ka hiljem fotodel reeta, mis meil plaanis on. Nii ütlebki Ruussaar, keda Radar pidevalt kaamera ja mikrofoniga saadab, enne pildistamist: «Ma võtan nüüd mikrofoni ära».

Fotod käes ning suundume Roosirantsi tänavale Alfa-touri, kus Ukraina, Kashastani ja Hiina viisade kõrval on võimalik vormistada ka Venemaa viisat. Jääme kaameraga targu kaugemale, et mitte liigset tähelepanu äratada. Meie eksperimendi osaline väljub majast aga oodatust kiiremini, kinnitades, et talle ei esitatud ühtegi lisaküsimust. Ruussaar kiidab suurepärast teenindust ning teenindava personali ladusat eesti keelt. Mehele lubatakse helistada hiljemalt 14. septembri pärastlõunal.

Surume pöidlad pihku ja jääme ootama. Kuid ooteaeg saab pikk olema. Kui tavapäraselt tuleb vene viisa saamise või mittesaamise kohta inimesele kõne paari päeva jooksul, siis Ruussaare viisataotluse menetlemine tundub Venemaa saatkonna jaoks olema üks paras pähkel. Vene viisat vahendavast viisakeskusest saab Ruussar kõne 13. septembril. Tuletagem meelde, soov Peterburi sõita oli 15. septembril. Ning viisaankeedi täitsime 28. augustil. Tõsi, passi viisime viisakeskusesse 30. augustil.

Ruussaar läheb viisakeskusesse passile järele 14. septembril. Seekord otsustab "Radar" teda kaameraga saata, sest nüüd pole nagunii enam midagi kaotada. Küsime enne filmima hakkamist selleks muidugi ka Alfa-tourilt luba. Ja nüüd leiab ka näost näkku kinnitust Ruussaarele eelmisel päeval telefonitsi öeldu. «Nagu me saime aru, te olete mingis mustas nimekirjas,» tõdeb viisakeskuse töötaja Ruussaarele tema passi andes.

Viisakeskuse töötaja kinnitab Ruussaare küsimuse peale, et tema silmis ei näe Ruussaar sugugi välja inimesena, kes peaks mustas nimekirjas olema.

Kindlustuseraha saab Ruussaar tagasi. Viisaraha aga mitte. Ühiselt mööndakse viisakeskuse töötajaga, et ju see läheb Venemaa pensionifondi, sest 64 eurot Venemaa presidenti Vladimir Putinit ju ei päästaks.

Viiskeskuse töötaja lohutab Ruussaart, et vast mõne aja pärast Venemaal midagi muutub. Aga kui Ruussaar soovitab tal selle peale valida Venemaale teine president, ütleb naine, et seda ta kahjuks teha ei saa, sest ta on Eesti Vabariigi kodanik.

Viisakeskuse töötajad tunnistavad hilisemas vestluses ka ise, et midagi tundus neile kahtlane juba siis, kui märkasid, et Vene saatkond venitas Ruussaare passi tagasi saatmisega – nagu öeldud, võtab see protseduur tavaliselt aega vaid mõned päevad.

Passi avades selgub aga üks ebameeldiv asjaolu. Sinna on löödud must tempel, mis põhimõtteliselt annab tunnistust, et Ruussar on mustas nimekirjas.  Ruussaar märgib, et kui ta sõidab näiteks marsruudil Tallinn-Moskva-Šeremetjevo-Bakuu ja tal ei ole Vene viisat vaja, sest ta ei lahku lennuväljalt, vaid on transiitreisija,  siis passikontroll on seal ikkagi. «Ja kui vene piirivalvur vaatab seda templit, hakkab ta ilmselt mu passi lehitsema, teeb seda neli tundi ja ma jään lennukist maha,» arutleb Ruussaar võimalike karistusmeetmete üle.

Hiljem uurime Eesti ametiasutustelt, mida selline tempel täpselt tähendada võiks. Meile öeldakse, et kõige paremini oskab sellele küsimusele vastata Vene Föderatsiooni saatkond, kuid põhimõtteliselt lüüakse selline tempel dokumenti, kui viisataotlus võetakse menetlusse ja hiljem kleebitakse sellele viisakleebis peale. Juhul, kui viisast on keeldutud, jääbki nähtavaks must tempel. Igal juhul antakse Ruussaarele aga soovitus pass vahetada, sest selline poolik ja täitmata tempel tekitab küsimusi ning arvestades tulevasi võimalikke reisisihte, oleks poolelt teelt tagasi pöördumine ebamugav.

Seega, Radari eksperment näitas, et kuigi Venemaa viisat läks taotlema hoopis teine isik, kui see, kes on nn musta nimekirja lisatud, ta viisat siiski ei saanud. Eksperiment näitas, et siiani kümneid ja kümneid kordi Venemaal käinud Ainar Ruussaar on tõepoolest selle riigi jaoks persona non grata.

«Igasugused piirangud, mis inimesele seatakse, on normaalses ühiskonnas häirivad,» tõdes Ruussaar.  «Ma pean tunnistama, et ma olen häiritud sellest, et ma ei saa Venemaale, ma ei saa Peterburi, Moskvasse, Jaroslavli. See häirib mind. Selles mõttes see sanktsioon toimib, et vähemalt üks inimene Eestis on häiritud.»  

Ruussaare nime on valesti kirjutatud aga ka varem. Näiteks võime 2015. aasta ETV+ avapressikonverentsi slaididel näha Ruussaare vale nimekuju ja seda nii Eesti kui vene keeles - Ruusaar. Kas Venemaa võttis eeskuju sealt?