Marina Kaljurand «Radaris»: mu kolleegidel on olnud juhtumeid, kus nad on tundnud, et neid on püütud värvata Inimesed ei saa ise aru, et nad on värvatud ja kui nad seda lõpuks taipavad, on liiga hilja.

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Möödunud nädalal pidas Kaitsepolitsei kinni kaks riigireetmises kahtlustatavat meest. Tegemist on kaitseväe majori Deniss Metsavase ja tema isa Pjotr Voliniga. Paraku pole nad esimesed. Sellest on muidugi veel vara rääkida, kuidas Venemaa sõjaväeluure GRU need mehed värbas, kuid Kapo on viimase kümne aasta jooksul tabanud neli riigireeturit. «Radar» uuris, kuidas aga aru saada, et võõrriigi teenistus sooviks sind oma huvides tööle panna ning sundida Eesti riiki reetma.

Kaitsepolitseiameti peadirektor Arnold Sinisalu ütleb, et ükski juhtum ei kordu uuesti. Kõik värbamised või värbamiskatsed on väga spetsiifilised ja erilised. «Värbamine käib küll kindla metoodika alusel, aga see on siiski suhteliselt loominguline tegevus. Kõik sõltub konkreetsetest inimestest – kes on see objekt, kelle suhtes see tegevus suunatakse ja kes on see värbaja. Kui osav ta on, kui hea suhtleja ta on,» selgitas Sinisalu.

Muidugi tekib küsimus, millist ametit peaksid pidama, et Vene luure sinu vastu üleüldse huvi tunneks. On selge, et värvata on mõtet eelkõige neid inimesi, kellel on mingigi ligipääs informatsioonile.

«Me võime rääkida julgeolekuasutuste töötajatest ehk Välisluure amet, Kaitsepolitseiamet. Kindlasti kuuluvad huviobjektide hulka kõik kaitseministeeriumi ja kaitseväe töötajad, kaitseministeeriumi haldusala üldse laiemalt. Loomulikult ka välisministeeriumi ja siseministeeriumi töötajad,» loetles Sinisalu.

Kui kõik need inimesed kokku lugeda ning lisada loetelusse ka Politse-ja piirivalveameti ning Päästeameti töötajad, saaksime me arvuks umbes 15 000. On aga selge, et kõigi nende vastu huvi ei tunta – näiteks väikese päästekomando töötaja vastaspoolele huvi ei pakuks. Kui lugeda kokku aga Sinisalu poolt nimetatud ametikohad, siis ühtekokku on meil siin väikeses Eestis umbes 10 000 inimest, kes võiks Venemaale huvi pakkuda. See on terve Haapsalu või Keila linna täis inimesi.

Värbamisel algab kõik aga taustatööst. Kõigepealt üritatakse üleüldse aru saada, kas inimeses on potentsiaali, et teda agendiks värvata.

Sinisalu viitas näiteks sellele, kas mõnel inimesel on pahed või võib ta ka olla lihtsalt naiivselt jutukas. Või on kellegi kohta saadud mingil põhjusel väga head taustainformatsiooni. Sealt tehakse järgnevad sammud. Muuhulgas võib olla üpris tavaline see, et mõnes välisriigis uuritakse mõne meie välisministeeriumi töötaja tausta. «Astutakse mõnel vastuvõtul ligi, mis on täiesti normaalne, et saatkondade töötajad omavahel suhtlevad. Vaadatakse, kas ta on jutukas. Kas ta on näiteks nõus mõnel korral tulema kohtuma eraldi mõne lõuna-või õhtusöögi käigus. Vaadatakse kui hea suhtleja inimene on, kas ta suudab selle (kohtumise - toim.) ka saladusse jätta ega lobise,» selgitas Sinisalu.

Marina Kaljurand töötas välisministeeriumis juba aastast 1991. Ta on olnud nii asekantsler aga ka suursaadik Iisraelis, Venemaal, Kashastanis, Kanadas, USA-s ja Mehhikos. Aastatel 2015-2016 oli ta Eesti välisminister. Kaljurand märkis, et temagagi on vastuvõttudel hakanud juttu rääkima erinevate saatkondade töötajad. «Aga ma arvan et sellele tuleb vaadata väga kainelt ja rahulikult: kes ta on, mida ta küsib, miks see võiks teda huvitada. Selge see, et diplomaatide suhtlusring, inimesed, kellega nad kokku puutuvad, on suurem, on võib-olla kontrollimatum ja selge see, et seal võivad olla igasugused inimesed,» tõdes Kaljurand.

Kaljurand on Eesti üks teenekamaid diplomaate, kes, nagu eespool märgitud, on muuhulgas aastaid töötanud ka Venemaal. Naljaga pooleks toob ta ühe konkreetse näite enda võimaliku värbamise kohta. «Kui olin oma koeraga Moskvas (Kaljurand oli Venemaal Eesti suursaadik - toim.) ja jalutasin oma šoti terjeriga ühes pargis, kus tavaliselt koeri ei jalutanud ja kui siis nädala pärast hakkas seal käima jalutamas üks väga sümpaatne isane šoti terjer ning pererahvas tahtis hirmsasti juttu rääkida, siis tekkis küll küsimus, et kus nad siis nüüd äkki tekkisid. Aga võib olla ma mõtlen ja pingutan üle. Lihtsalt tuleb olla väga rahulik, väga kaine ja aru saada, millest selline huvi. Ja ei tohi muutuda paranoiliseks,» ütles Kaljurand.

Küsimuse peale, kas Kaljurand oma koeraga siiski veel samasse parki jalutama läks, vastas staažikas diplomaat ja poliitik eitavalt. «Ei, pärast seda ma enam sinna parki ei läinud. Aga mu koerale see park ka väga ei meeldinud ja me hakkasime käima edaspidi teises pargis,» naeris Kaljurand.

Niisiis tuleb olla valmis ka näiliselt süütuteks olukordadeks, kus kontakt sõlmitakse. Ajaloost on selliseid juhtumeid teada. Näiteks siseneb bussi või trammi mõni inimene, müksab kedagi ja vabandab: oi-oi, tegin teile siin haiget ja tahaksin seda kuidagi kompenseerida. Vabandab ja käib talle järgi ja ütleb, et ikka väga paha lugu, teen teile kohvi välja. «Nii et on ka selliseid, võiks öelda et täiesti kinofilmi laadseid kontaktiloomisi ja siis järgneb sellele järgmine kontakt. Ja järgmine kontakt. Ja nii see vaikselt läheb,» ütles Sinisalu.

Seejärel hakatakse küsima mingisugust näiliselt täiesti süütuna näivat informatsiooni. Ehk küsitakse ka isegi arusaamatut informatsiooni, mis eriti Eesti suguses riigis on kuskil koduleheküljel vabalt kättesaadav. «Võidakse öelda, no ma ei oska nii hästi andmebaase kasutada või infole juurde saada, äkki sa tood mulle mingisuguse paberi, mis on kodulehel kättesaadav. Eks selle mõte on aru saada, kas inimene on valmis nö vastu tulema,» märkis Sinisalu.

Edasi tuleb valmis olla ülevoolavateks tänusõnadeks. Abi andnud inimene kutsutakse näiteks restorani või teatrisse, teine pool õpib teda omakorda aga järjest paremini tundma. Suhet süvendatakse, inimene viiakse järjest varjutumatesse kohtadesse. «Kuni lõpuks lõpeb asi tihti värbamisega selles mõttes, et inimene annabki allkirja, et on nõus salajast koostööd tegema ja sellele järgneb rahaline töötasu,» tõdes Sinisalu.

Praegu Stanfordi ülikoolis külalisteadurina töötav President Toomas Hendrik Ilves on tipppoliitiku karjääri jooksul oma ametite tõttu puutunud kokku kõikide Eestis avastatud riigireeturite, aga ka osade värbamisjuhtumitega. Lisaks presidendiametile on Ilves olnud nii Eesti suursaadik USA-s kui ka välisminister. «Seoses siinsete hädadaga Ameerikas ütles endine luurekeskagentuuri ehk CIA direktor, et inimesed ei saa ise aru, et nad on värvatud, kuni on liiga hilja,» tõdes praegu USA-s Stanfordi ülikoolis töötav Ilves.

Kõigi seniste riigireeturite tabamise peaarhitekt Aleksander Toots on öelnud, et värbamisel vahendeid ei valita, kuid kõik need on seotud positiivse hõlmamisega. See tähendab seda, et värvata on alati mõistlik inimest nõnda, et ta oleks nõus sinuga positiivselt koostööd tegema.

«Loomulikult, kõigi nende asjade puhul, nagu ma ütlesin, on see mõnes mõttes looming. Võib olla santažeerimist, kompromiteerivaid materjale, aga ka see võib olla esitatud pigem meeldivas toonis. On olnud selliseid juhtumneid, kus mõni noorem inimene on mõnel välisreisil seksuaalsuhteid loonud ja hommikul tulevad mõned härrasmehed juurde ja ütlevad, et vot sul oli siin öösel selline juhtum, sa vägistasid naise,» tõi Sinisalu näite, kinnitades, et seda on juhtunud ka Eesti inimestega.

Seejärel öeldakse: me aitame sind kui sa ka meid aitad. Inimesed üldjuhul on hirmul, nad ei pruugi teada, mis tegelikult juhtus, nad võisid olla tugevas joobes jne. «Ja kui siis minnakse juba sellele teele ning justkui nõustutakse: jah, aitame üksteist, siis üldjuhul on väga raske, kuna sa ise oled ka mingi eksimuse toime pannud, siis (Kaposse-K.A.) tulla ja öelda, et minuga juhtus midagi sellist,» kirjeldas Sinisalu.

Kaitsepolitsei on alati rõhutanud, et kui te tunnete, et teile lähenevad võõrriigi luureteenistused, siis parem minge ja rääkige sellest kohe Kapole. Nagu varemgi korduvalt on öeldud - riigireeturid tabatakse varem või hiljem.

Sinsialu tõdes, et selliseid asju on õnneks siiski palju juhtunud, kus inimesed peale taolist kontakti on Kaposse rääkima läinud. «Ja kõik on selles mõttes hästi lõppenud, inimene ei ole läinud nö reetmise teed.»

Seega, öö jooksul purjus peaga vallatusi teinud ja sellega santaaži ohvriks langenud, ent probleemist Kaposse rääkima läinud inimene saab garantii – Kapost teie saladused välja ei jõua ning pere abielurikkumisest teada ei saa. «Sellised juhtumid vormistame me üldjuhul ka kui riigisaladuse ja kõrvalistel isikutel puudub igasugune põhjendatud vajadus sinna juurde saada. Nii et me selle garanteerime. Ja neid juhtumeid on aastate jooksul kindlasti rohkem kui viis olnud,» ütles Sinisalu.

Kui tuletada meelde kohtu poolt süüdi mõistetud Eesti riigireeturite motiive, siis vahistamise hetkeni 13 aastat Eesti riigi vastu töötanud Herman Simmi jaoks oli suureks motivaariks lisaks rahale ka enneolematu tunnustamise vajadus. Venemaal olevat teda oodanud nii kõrged pagunid kui orden. Vladmir Veitmani kannustas nii raha kui probleemid teenistuses ja karjääris. Aleksei Dressen on väidetavalt aga üks neist, kes läks reetmise teed ideoloogilistel põhjustel. Kuid temagi puhul mängis rolli ka raha ning allamäge minev karjäär Kapos.

Sinisalu tõdes, et Dressen põhjustas oma karjääris muidugi ise tagasiminekut. «Seda, et Aleksei Dressenit oleks keegi siin mingil põhjusel ahistanud…ta ikka ise põhjustas endale probleeme.»

President Ilves tõdes, et mõnel puhul on motiiviks täiesti selgelt ideoloogia. «Usun, et näiteks Dressen tegi seda, sest oli enda arvates vene patrioot arvates. Herman Simm teenis palju raha,» märkis Ilves.

Kuid riigireeturite kõrval on kapo tabanud ka niinimetatud väikesid spioonie: FSB ja GRU poolt palgatud salakaubavedajaid, inimkaubitsejaid ja tudengeid, kelle ülesandeks on olnud edastada Vene luurele teavet meie riigikaitserajatiste, piirivalve tegevuse ja NATO tehnika ning üksuste liikumise kohta. Tänaseks on selliseid inimesi vangi saadetud kümme ja juriidilises keeles on öelduna on nad osalenud Eesti Vabariigi vastases vandenõus.

«Seal, naljakas küll, on mõnel juhtumil räägitud kohustusest aidata oma kodumaad. Aga selle lähtekoht on jälle olnud see, et salakaubitsejad on ise seadust rikkunud,» kommenteeris Sinisalu.

Kes tekitab aga rohkem kahju? Kas nimetatud väiksemat sorti spioonid või riigireetmise paragrahvi alusel vangi saadetud Simm, Dressen, Veitman ja nüüd kahtlustuse saanud Metsavas? Sinisalu ütleb selgelt, et alati on suurema kahju põhjustajad reeturid. Need muud vene agendid on tihti kogunud infot, mis on taktikaline või ka mõnes mõttes avalikult kättesaadav. «Pigem on seal koostööfakt kui selline, nad on koostöös vene eriteenistustega asunud informatsiooni koguma aga nad ei ole vahel saanud juurde riigisaladuselegi. Reeturid saavad üldjuhul juurde riigisaladustele või salastatud välisteabele ja loomulikult on nende poolt tekitatud kahju alati kõige suurem,» selgitas Sinisalu.

Diplomaadid ja poliitikud liiguvad ainuüksi oma töökohustuste tõttu erinevates ringkondades ja oleks vale arvata, et nad ei puutuks kokku neis samades ringkondades tiirlevate vene eriteenistuste töötajatega. Kas neid on üritatud värvata?

«Vastus on hästi lühike: tegelikult ei ole ma kordagi seda märganud ja ma ei tea, et mind oleks püütud kunagi ära rääkida või nö vaenuliku riigi luuretegevuse kasuks värvata,» kinnitas Marina Kaljurand.

«Ma ei tea kas spiooniks värvata aga alates 1985 aastast on üritanud vene või NL eriteenistused saada informatsiooni. Vaevalt nad arvavad, et mina võin olla värvatav,» lisas Toomas Hendrik Ilves.

«Mina isiklikult ei ole tundnud ühtegi korda sellist situatsiooni, kus ma peaks mõtlema, et miks sellised küsimused või miks selline lähenemine. Aga alati peab teadma, et selline võimalus eksisteerib,» lisas staažikas poliitik, riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson.

Loomulikult briifitakse diplomaate, kuidas kahtlases olukorras käituda ja seda ära tunda. Kuid ometi on üks huvipakkuv sitautsioon toimunud ka välisministeeriumis.

Ilves meenutas, et tema välisministriks oleku ajal oli mitu katset läheneda Eesti diplomaatidele. «Meil oli üks juhtum, millest üldiselt ei räägita, aga lausa üks öösekretäridest välisministeeriumi 10. korrusel (tegemist on öösel välisministeeriumis valves oleva sekretäriga juhuks kui on mingisugune hädaolukord – toim.) osutus, ma ei tea kas agendiks aga inimeseks, kes käis ministri pabereid läbi, fotokopeeris neid ja lõpuks tabati kui tema ridikülis olid kopeeritud Eesti vabariigi välisministeeriumi dokumendid,» meenutas Ilves.

Ka Marina Kaljurand tõdes, et tema kolleegidel on olnud juhtumeid, kus nad on tundnud, et neid on püütud väravata. «Aga nagu ma ütlesin, tuleb lihtsalt käituda õigesti ja kõik diplomaadid saavad vastava koolituse. Need ei pruugi olla spioonifilmide keerulised juhtumid, kus tullakse mingisuguse kompromiteeriva informatsiooniga või santažeerimisega, meed võivad olla väga lihtsad kokkusaamised. Ühel, teisel ja kolmandal vastuvõtul teeb sama inimene juttu. Siis tuleb lihtsalt väga selgelt mõelda: mida ta küsib, miks ta seda küsib, kes ta selline on. Nagu ma ütlesin, meie diplomaatidel on selged käitumisreeglid, meie kõik diplomaadid teavad, kuidas nad peavad käituma, kui nad tunnevad, et asi on kas imelik või nad tahaksid kontrollida, kes see inimene on, kes nendega väga intensiivselt suhtlemist otsib,» rääkis Kaljurand.

Kaitseministeeriumist ja kapost on riigireetur avastatud, nüüd ka Eesti kaitseväest. Muidugi tekib küsimus, kas ühel hetkel jõuab järg mõne diplomaadi või poliitikuni.

«Kuni ei ole inimene kinni võetud, ei saa spekuleerida,» ütles Sinisalu.

«Need on hästi valed teemad spekuleerimiseks, aga praktika on näidanud, et iga natukese aja tagant, iga paari aasta tagant, võib mingi juhtum aset leida. Nii et muidugi ei saa ma seda 100 protsenti välistada,» tõdes Kaljurand.

Küsimusele, et kasulikku idiooti riigireeturiks ilmselt nimetada ei saa, vastas Sinisalu eitavalt. Samas möönis ta, et need asjad võivad käia ka koos.

Marko Mihkelson leidis, et see info, mida näevad meie poliitikud, Venemaa luureteenistustele ilmselt nii väga huvi ei paku. «Küll võib-olla ainult nii palju, keda on võimalik mõjutada ja mõjuagendina siin kasutada poliitika kujundamisel ja otsuste tegemisel aga see jääb ikkagi rohkem nähtamatuks,» viitas Mihkelson.

Aleksei Dressen on selge näide, et Venemaal on huvi oma inimesi tagasi saada. Luuremaailmas pead sa näitama, et hoiad omasid kuni lõpuni, ka siis, kui nad on sisse kukkunud. Nüüd, kui järjekordsed riigireeturid on tabatud, on Venemaal kindlasti huvi nendegi vastu. «Radar» uuris Kapo peadirektorilt, kas Venemaal käivad Eesti ärimehed peaksid muret tundma, et nad seal fabritseeritud süüdistustega kinni võetakse, sest GRU tahaks oma agenti siit Eestist tagasi saada.

Sinisalu hinnangul ei maksa üleliia paranoiliseks muutuda. «Arvata, et igale suvalisele inimesele on kohe võimalik fabritseerida kriminaalmenetlus ja siis hakata kauplema välja andmise üle, päris nii need asjad ei käi,» ütles Sinisalu, lisades, et inimene peab ikka ise ka natukene pingutama selleks, et saada kinni peetuks. «Aga välistada seda, et Venemaal oleks soov endale pantvang võtta kui seda nii labaselt nimetada, ma kindlasti ei saa. Aga ma loodan, et seda ei juhtu. Vastasele ei tasu võimalust anda,» lisas Sinisalu.

Marko Mihkelson tõdes, et Venemaa tegevus meie vastu ei ole sihitud üksnes Eesti vastu. «Me oleme üks osa lääne maailmast, NATO-st, Euroopa Liidust ja võib-olla peame hoopis tõsisemalt mõtlema, kas Venemaa luurevõrgustik ei tegutse palju vabamalt teistes riikides ja omab paremat juurdepääsu näiteks meie liitlaste ja meie enda julgeolekut puudutavale informatsioonile. Külm sõda ei ole lõppenud,» rõhutas Mihkelson.

Enamus poliitikuid ja asjatundjaid on ühel meelel, et Eesti vastuluure teeb head tööd. Küll teeb aga murelikuks see, et sarnaseid uudiseid reeturite tabamise kohta pole kuulda paljudest teistest Euroopa riikidest. On väheusutav, et neid seal ei tegutse.

Tagasi üles