Suletud koolide Eesti - õpilastest tühjaks jäänud koolimajade tundmatu tulevik

Saaremaal Karujärve lähistel metsa sees asuvad kummituslikud varemed. Ligi 60 aastat tagasi toimetas seal Nõukogude Liidu raketibaas, mis sai nime tollase kangelase Dejevo järgi. Koos baasiga tekkis ka küla ja kool, kus said õppida ohvitseride lapsed. Kui 1993. aastal sõjaväelased lahkusid, jäi terve küla tühjaks.

„Ilmselt kevad 1988 oli see viimane aeg, kus ma astusin üle selle kooli läve,“ ütles koolis õppinud Julia Garanza veel vaevu püsti seisvate varemete uksest sisse astudes. Tema isa oli vene ohvitser, kes omale Saaremaalt naise leidis. Ka koolis õppinud Tatjana Anto ohvitserist isa sai omale Sõrvest pärit abikaasa.

Korraga käis Dejevo koolis ligi 20 last. Ühel pool hoones tegutses kool, teisel pool elas ohvitseride pere. Sõjaväebaasi tegevus koolielu ei seganud, kuid tehnika liikus pidevalt klassi akende taga edasi-tagasi. „Oleme ausad, lapsed tundsid kõiki neid masinaid, kõiki autosid väga hästi. Et mis nad on, mis on nende otstarve. Huviga jälgiti. See oli meie elu loomulik osa,“ räägib Julia.

Ligi 30 aastat tagasi suletud kooli varemetest leidsid endised õpilased nii mõndagi tuttavat. Näiteks prügihunnikust leitud vihiku omanikku mäletas Julia hästi. „Punapea, tedretähnidega. Hästi elava iseloomuga poiss. Minust paar aastat noorem, selline tõeline tulevärk,“ jutustab ta. Ringkäigul jäävad ette ka õpetajale kuulunud klassipäevik, kus veel õpilaste nimed, õppeained ja hindedki kirjas. Prahi seest piilub välja ka pilt Leninist.

Iga aastaga on aga Dejevo asula järjest rohkem räämas ja marodöörid lammutavad koolimaja laiali. „Väga valus on seda vaadata. Mu osa südamest jäi siia, sest siin on möödunud mu lapsepõlv. Ma elasin siin 20 aastat,“ ülteb Tatjana.  

„Ma saan aru, et see on loomulik asjade käik. Kui selles koolis ei ole enam lapsi ja see hoone on niivõrd väsinud, et mis temast teha? Ilmselt ta elabki oma viimaseid aastaid,“ nendib Julia.

Kõigi vanade koolimajade saatus aga nii kurb ei ole. Nii mõnigi on saanud hoopis uue hingamise. Näiteks endisest Kopli Vene Tehnikagümnaasiumist sai uhke korterelamu. 2015. aastal oli ühe moodsa lofti omanik Kaur Kender.

Endine koolihoone on vanem kui Eesti Vabariik ja täis ajalugu. Nagu paljud teisedki koolimajad, on ka see hoone muinsuskaitse all. Kokku on Eestis 175 sellise staatusega nüüdset või endist õppeasutust. See kaitse ei pruugi aga tagada hoone säilimist nagu Kopli näite puhul.

„Kui väärtuslik hoone jääb tühjaks, siis see on küll väga kahetsusväärne, eks ta hakkab lagunema. „Kui palju seal kontserte ja valla üritusi ikka on?“ sõnas Muinsuskaitseameti peaspetsialist ja arhitekt Merle Kniks.

Vanale koolihoone saab aga elu sisse puhuda ka teistmoodi.  Näiteks Viljandimaal Väluste koolimajas kõlas viimane koolikell ligi kümme aastat tagasi. Õppetöö käib seal aga endiselt edasi. Seda aga hoopis teistmoodi – majas tegutseb Tiibeti Meditsiini Akadeemia.

Akadeemias õpitakse Tiibeti meditsiini põhitõdesid, mediteeritakse ja tehakse joogat. „Kui me mõjutame meeleorganeid, siis me mõjutame ka siseorganeid, et seal on see meditsiiniline pool,“ selgitab joogaõpetaja Anu ligi kümnele hommikujoogat tegema tulnud inimesele.

Mida siin koolis siis täpsemalt õpetatakse? „Lihtsam on öelda, et õpime, kuidas elada kooskõlas loodusega ja kuidas loodust ära kasutada,“ ütleb Traditsioonilise Tiibeti Meditsiini Akadeemia juhatuse liige Olev Poolamets. „Kogu lääne süsteemis ega seda süsteemset loodusravi tarkust on vähe ja me pürgime sellest suunas, et siin süvendatult nendest teemadest aru saada,“ selgitab Poolamets.

Umbes 70 elanikuga Väluste küla lagunevasse koolimajja soovitas vaimukeskuse rajada tiibetlasest arst ja õpetlane doktor Nida Chenagtsang isiklikult. Chenagtsang kutsus ellu Rahvusvahelise Tiibeti Meditsiini Akadeemia, mille üks esindus nüüd Välustes asub.

„Tallinnas oli 3-4 aastat tagasi kursus ja Nida andis õpetust. Siis läks jutuks ja kogemata näidati talle pilti ja siis doktor Niida ütles, et see koht tuleb ära võtta, et see koht on eriline,“ räägib Poolamets.

Vana koolimaja üles vuntsimine ei ole aga kerge töö.“Isegi pool aastat tagasi ei olnud siin midagi, põrandad olid välja võetud, seinad maha võetud. Tööde hulk osutus väga suureks,“ ütleb Poolamets.

Õppijaid on siin käinud nii Eestis kui välismaalt. Nende seas on lihtsalt uudishimulikke, aga ka arste nagu Poolamets isegi. Nendele kõigile pakub süüa kohalik elanik Mare Umal, kes on koolimajaga seotud olnud juba aastakümneid. Siin käis ta ise koolis ja hiljem ka tema lapsed. Uue hingamise saanud hoone on tema sõnul palju muutunud.

„Saal on alles jah, aga peale seda noh tegelikult need, kes tulevad ja ma ise ka, kui ma tulin siis ma ei taibanud ära, mis ruumis ma parasjagu olen. Seinasid, uksi ei olnud ees, kõik on nagu teistmoodi ja avar,“ jutustas Mare. Ehkki uue ilmega, on tal hea meel, et majale rakendus leiti. „Kui neid kursusi parasjagu pole, siis ma vaatan seda ikkagi teadmisega, et see maja jääb alles,“ ütles ta.

Akadeemia eestvedajatel on plaan viia endine Väluste koolimaja maailmakaardile. Ideaalis, kui me suudame seda arendada, siis ta peaks olema Põhjamaadele, Baltikumile, Poolale, ütleme naabermaadele koolituskeskus,“ ütles Poolamets.

Leidlikke lahendusi vanade koolimajade kasutamiseks on teisigi. Näiteks Pärnumaale Pööraverre on püsti pandud padja-vanni-kino. „Saalis on 12 vanni, need on patju täis ja inimene tuleb, vaatab filmi ja pärast seda on õhtusöök, mida me siis ise pakume“ räägib maja omanik Heleen Ladva. Koos oma abikaasa Tarmo Ladvaga võõrustavad nad oma padjavannides külalisi pea igal õhtul.

Muidu tegutseb Tarmo kunstnikuna ja sümboolsel kombel on Heleeni elukutse õpetaja. „Kui õpetaja koolis ei saa töötada, siis tuleb kooli elama tulla,“ naljatleb hetkel lapsehoolduspuhkusel viibiv Heleen. Juba koolimaja ostes teadsid mõlemad, et lisaks oma elamisele tahavad siin midagi ühiskondlikku teha. Tarvis oli ainult ideed.

„Me ostsime selle koolimaja sügisel ja siis kunagi vahetult pärast seda oli siin Tallinn-Pärnu maanteelt ära eksinud Poola numbrimärgiga rekka,“ räägib Tarmo padja-vanni-kino mõtte tekkimisest. „See oli end siia ära parkinud. Küsisin, aga keegi midagi ei teadnud, tegin rekka siis lahti tagant. Vaatasin, mis seal sees on ja seal sees olid vannid. Mina istusin ühte vanni, Leenu teise. Mina põristasin mööda seda ühte vanni ja siis Leenu ütles, et on ikka kino ja siis ma ütlesin, et „Voh, olemas!“,“ jutustab Tarmo. Ja nii muudetigi kunagine koolisaal kinoks.

Pere eluruumid on tehtud teisele korrusele klassiruumidesse. Et majas ka veidi ikkagi vana koolimvaimu oleks, on trepikordiori seintele tahtlikult jäetud vana värv kooruma. Esimene eluruum tehti tuppa, kus varem raamatukogu asus. „Siin oli ainus ruum, kus aknad olid ja tegime siia enda sellise staabi. Tõime siia voodi ja panime puhuri,“ räägib Heleen. Mitmed ruumid ootavad veel renoveerimist. Nende seas ka nii-öelda päris magamistuba ja lastetoad. Eeskätt oli tarvis eluks vajalik valmis teha.

„Kui me algul tulime, siis ega siin väga mugav ei olnud. Vette ei olnud veel sees. Meil oli see veekauss, veekeetjaga lasime vett soojaks, siis liiga palju ei saanud ka panna, seal kuidagi kausis siis pesime ja meil olid välikäimlad,“ meenutab Heleen. Nii tema kui Tarmo nendivad, et vana koolimaja elamiskõlbulikuks tegemisel tuleb leppida, et nii ajalises kui ka rahalises mõttes kõike kohe ja korraga valmis teha ei ole võimalik. Liikuda tuleb etappide kaupa. Tarvis läheb ka parajas koguses optimismi. Sellest hoolimata mujal nad elada ei sooviks.

„Nii kui on eesliide „mõis“, siis see reeglina maksab. Aga kui inimene tahab elada justkui mõisa, et tal on palju ruumi ringi käia, siis tasub mõttes see eesliide sealt ära võtta ja mõni vana koolimaja, vallamaja korda teha,“ ütleb Tarmo.

Üks hea võimalus endale uhke elamine teha on aga käest lastud Võrumaal. Endine Kurenurme koolimaja seisab peaaegu märkamatult puude ja võsa vahel. Kui aga muidu lagunevatest majadest keegi suurt välja ei tee, siis selles majas õppinud vilistlased käivad seal endiselt igal aastal endise kooli juubelit tähistamas. Üks nendest on 92-aastane õpetaja Asta Veri.

„Ma olen 55 aastat koolmeister olnud. Kolm põlvkonda on minu alt läbi käinud – vanaemad, nende lapsed ja lapselapsed veel ka,“ kõneleb Asta, kes ka ise kooliteed selles majas alustas.

Asta sammub enesekindlalt läbi võpsiku esimese korruse akna juurde ja klaasikildudest hoolimata toetab käed aknalauale. „See oli õpetajate tuba ja siin me olime. Näete seal korstnajalga. Hiljem oli mul siin esimene klass. Esimeses klassis oli mul 15 õpilast ja kaks rida oli pinke üksteise küljes kinni. Mu laud oli vastu seina kohe sääl,“ jutustab Asta.

Majja sisse ta siiski ei tiku. „Tahaksin küll, aga ma andsin pojale sõna, et ma ei lähe. Tema kardab minu pärast rohkem kui mina ise. Siit ma oleksin võinud minna siit aknast, aga mitte uksest ja kõrvaluksest ka mitte,“ räägib ta.

Sellist lubadust pole aga andnud Kurenurme kooli vilistlane Jüri Varik, kes maja laguneval põrandal ja trepil asjatundlikult jalutab. „Ma lähen ees, ma tean kuhu võib astuda,“ hoiatab ta.

Jüri näitab kooli saali, kus lavast on järel vaid rohelised randid seintel. Ka tema kunagises klassiruumis saab nüüd õppimise asemel näiteks uurida seinte sisemust ja ennustada, milline värvitükk järgmisena laest alla lendab. „Kümme aastat tagasi saime veel siin teha kooli kokkutulekut, siis olid need ruumid siin täitsa korras“.

Jüri on suur kooli patrioot, sest maja ehitasid tema vanavanemad ja siin töötas tema ema. „Siin ahju taga magas minu ema, kes oli kooli kokk. Tegi 16 tundi tööd ja koju ei saanud üldse nädala sees,“ jutustab ta. Ehkki südamelähedane, tõdeb Jüri, et laguneva koolimajaga ei ole enam midagi peale hakata. „Sellel majal oli suur perspektiiv, aga praegu on see majas sellises olukorras, et siin ei ole muud kui kiiresti lammutada ja taastada, et see räämas maja ei paistaks ega riivaks inimeste silmailu,“ nendib ta.

Maja elab teadagi vaid siis, kui seal on inimesed. Neid kurvemaid ja rõõmsamaid näiteid seobki see, et õpilased on koolidest kadunud ja hooned tühjaks jäänud.

„Sündide arv on oluliselt kahanenud. Eesti keskmisel on 20 aastaga vähenenud õpilaste arv tsirka 40 protsenti,“ selgitab Haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu osakonna juht Raivo Trummal. „See on äärmiselt suur hulk. See on sama palju, kui on Pärnu linnas elanikke või isegi veel rohkem“.

Teiseks olulise põhjusena toob Trummal välja linnastumise. Seda kinnitab ka rahvastikuanalüütik Alis Tammur. „Kogu taasiseseisvumise aja on see trend toimunud ja üsna palju maapiirkonnad kaotavad rahvastikku selle pärast,“ ütleb Tammur.

Trummal rõhutab, et koolid on eeskätt mõeldud ikkagi õpilastele. „Kui õpilasi pole, siis see on üks põhiline aspekt, mis sunnib seda koolivõrku üle vaatama ja otsustama,“ nendib ta. Seega tõenäoliselt saavad ka mitmed praegused õpilased tulevikus oma koolimajja näiteks moodsa korteri osta või seista tühjal muruplatsil, kus täna veel nende koolihoone seisab.