«Radar»: nelja lapse isa varjas oma narkosõltuvust pere eest 20 aastat «Jäin fentanüülist kohe sõltlaseks!»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

41-aastane Lääne-Virumaalt pärit nelja lapse isa Lembit elas pikki aastaid kaksikelu. Ei tema lapsed, eksnaine ega teised lähedased osanud aimatagi, et mehel on tõsine narkosõltuvus. Lembit suutis oma pahet saladuses hoida ka siis, kui tal tekkisid suured võlad, ta firma kaotas ning naise tagant varastas. Uskumatu, et mees jaksas 20 aastat kaksikelu elades kogu aeg oma lähedastele valetada. Kuidas ta seda suutis, sellest see lugu räägibki.  

Lembit käib hetkel narkoravil. Ta on puhas olnud peaaegu aasta. Hetkel Viimsis elav mees kolis perega Soome 2011. aastal ja lõi firma, mis vahendas Soome tööjõudu. Soomes elades ja töötades õnnestus Lembitul algul peaaegu puhas olla. Selleks hetkeks oli ta kokaiiniga tuttav ja see meeldis talle.

«Sa kontrollid olukorda kokaiiniga. Julgust annab juurde. Sa oled enesekindel,» rõhutab Lembit.

Esimesel paaril aastal Soomes elades ja töötades Lembit igapäevaselt narkootikume ei tarvitanud. Kuid hiljem tekkisid ka Soomes olukorrad, kui Lembit narkootikume tegi. Eestisse sattudes oli olukord aga teine. Pea iga kord, kui Lembit Eestisse tuli, oli taas pidu ning peoga käisid kaasas narkootikumid. Ning Lembit tunnistab, et nende kättesaamine oli kohati isegi liiga lihtne.

«Sõltub ainult kellaajast, palju ette annab teada, sellest sõltub hind ja kvaliteet,» räägib Lembit ning selgitab, et kehva narkootikumiga on tagajärjed halvad.

«Ninast tuleb verd, hingamistee on kinni tursunud ja mittemingisugust kaifi sa ei saa, sul on valus. Ja reeglina on see sellepärast, et sinna segatakse sisse kas silikaat-tellist või sinna segatakse kohvitopse sisse,» räägib Lembit ja lisab, et narkouimas ta koju ei läinud.

«Sa lähed ju koju peo lõpus, mitte siis kui sul nagu lend peal on, sa lähed kui vaikselt hakkab maha käima see asi,» meenutab Lembit ja lisab, et sõltlasele omaselt hakkas ta asju varjama.

«Kui üksindaolekuid oli, siis sai muidugi rohkem lubada neid asju. Perega olles oled ikka perega, naudid seda aega nendega koos,» räägib Lembit.

Kuid perega koosolemise nautimisest olulisemal kohal olid siiski narkootikumid. Lembit ütleb, et ta ei pidanud end toona narkosõltlaseks, kõik mehe toonased tuttavad tarvitasid mõnuaineid ja see oli normaalne. Lembit vaid tahtis sel viisil lõõgastuda.

«Mulle meeldib palju tantsida, läksin klubis keset põrandat ja seal ma tantsisin üksinda. Kuni selle maani, mis mul see karjääri tipphetk oli, see asi ikkagi nagu selline kaootiline,» meenutab Lembit.

Ja oma kaootilise narkootikumide tarvitamise perioodil katsetas Lembit ka sellist ainet nagu spice. Kuigi ta katsetas seda juba siis, kui ta Soomes elas, jäi ta ainest sõltuvusse siis, kui perega tagasi Eestisse kolis.

«Ühest annusest, mis tuuakse sulle, sellest saab ikka päris pikalt, kohe nädal aega saab 15 euroga pidu panna, niiöelda pidu panna, et tunda seda kaifi, aga see kaif on täitsa teistsugune kaif,» selgitab Lembit ja meenutab, et esimene kogemus spice'iga oli vägev.

«Ta lõi sind otse kosmosesse, selles mõttes, et ta avas mõttemeeled nii hullult, suutsid nagu hoopis nii suurelt mõelda, et kogu mõttemaailm hakkas tiirutama teistmoodi. Nii põnev tundus see. Samal ajal oli ikka õrn selline ekstaasivärin ka sees,» meenutab Lembit konkreetse narkootikumi mõju temale.

Tutvus fentanüüliga

Kuid ka spice ei olnud Lembitu jaoks kõige madalam hetk. Selleks osutus midagi, mis on Eestis palju laiemalt kasutuses. Kõik algas sellest, et Lembitul oli peale õhtust pidu järgmisel päeval pohmakas. Ja ta palus töölt läbi tulnud tollaselt sõbralt, kellega koos oldi ka spicei ja kokaiini tarvitatud, midagi, mis pohmaka ära võtaks. Sõber andiski midagi, midagi hästi kanget.

«Ma ütlesin, et kui kange saab üks asi olla, mõtlesin, et see on mingi kange kokaiin, et väga hea - töötab paremini. Keeras viieeurose rulli, pani suhu selle, fooliumi peal oli mingisugune pruun suhkru taoline pudi, mida siis tsäksiga alt soendas ja vingu tõmbas sisse nagu. Tõesti kohe läks pohmell ära - see oli võimas tunne. See tunne oli nii hullult võimas tunne, et ma jäin kohe sõltlaseks sellest, kohe jäin sellest sõltuvusse. Kohe,» meenutab Lembit.

See aine, mida sõber Lembitule pakkus, oli fentanüül. Lembit ei teadnud pikka aega, mida ta tegelikult tarvitab. Lembit meenutab, millist kaifi ta esimesel korral sellest sai.

«Ühelt poolt oli võrreldav nagu orgasmitundega, pikk täielik mõnutunne, samas selline rahu ja vaikus. Kõik tunded olid täis power'i peal. Head tunded,» räägib Lembit.

Kuid fentanüülist alates hakkasid asjad minema Lembitu jaoks allamäge. Algul oli sõltuvus veel kontrolli all - Lembit vajas päevas kahte doosi, mille eest maksis kokku 20 eurot. Kuid praktiliselt iga päevaga vajas ta aina rohkem ja rohkem. Lõpuks läks raha päevas 200 euro ringis.

«Hakkasin skeemitama, rahad käisid läbi naise arvete,» lausub Lembit.

Ning viimases hädas, kui kuskilt mujalt ei olnud raha võtta, varastas Lembit abikaasa tagant naise pangakaardi.

«Võtsin lihtsalt hommikul tema kaardi ja läksin võtsin kiirelt raha niimoodi, et ma temale ei öelnud. Samal ajal käisin ja ostsin siis endale kiirelt 1-2 doosi sealt - vähemalt päev oli käima tõmmatud. Ma olin ju terve öö nutnud krampides, higistanud, mul oli nii raske olla, mul oli valus,» räägib Lembit.

Uus doos aga võttis mehelt kõik valud. Kuid ühel hetkel otsustas Lembit, et ei saa nii jätkata. Raha fentanüüli ostmiseks ei olnud ning samuti oli hirm surra üledoosi. Lisaks kartis Lembit, et kui naine teada saab, jääb ta perest ilma. Seega mõtles ta välja uue plaani - võõrutada ennast fentanüülist spice'iga.

«See oli kiire, odav, 15 eurot maksis üks annus ja sellega said vajadusel nädal aega hakkama. Siis tõmbasid seda seal ja siis ta võttis selle valutunde ära,» selgitab Lembit.

Kogu selle aja hoidis Lembit pere eest varjatuna, et ta tarvitab narkootikume. Pereringis arvati, et mehel on depressioon ning see on põhjus, miks mehel elus halvasti läheb. Kuid kõik muutus sõbrapäeval veidi enam kui aasta tagasi. Lembit sõitis parasjagu üksi karaokele, kui otsustas foori punase tule taga olles autos veidi spice'i tõmmata.

«Siis tõmbasid seda seal ja siis ta võttis selle valutunde ära,» meenutab Lembit ja lisab, et tõmbas ainet liiga palju ja jäi rooli taga magama.

«Ärkan selle peale, et kuulen, keegi koputab auto akna peale. Noor mees koputab, lasin akna alla, tal oli telefon kõrva ääres ja ta ütles, et oh - elab. Siis ma ütlesin, et kõik on korras, ma lähen minema ja ta ütles, et ei lähe sa kuskile, et päästeamet tuleb kohe siia. Sel hetkel ma tundsin vabadust, et ma saan lahti sellest. Et ma jäin vahele, lõpuks ometi ma jäin vahele. Tuli politsei kohale ja mind viidi jaoskonda,» meenutab Lembit elu muutnud hetke.

Politseijaoskonnas tehti Lembitule narko kiirtestid, kuid kuna need ei näita ei spice'i ega fentanüüli jääke, siis lasti mees peale uriiniproovi andmist koju.

«Ma läksin koju öösel, poole kolme aeg, naine küsis, et kuidas pidu oli. Ma tundsin, et ma pean talle rääkima, nüüd on see hetk. Et kui ma nüüd ei räägi, ma jään seda rada käima kuni surmani. Siis ma rääkisin talle, et ma jäin narkojoobes politseile vahele. Ta läks minema mu juurest sel päeval, ütles, et ta tahab mõelda. Ta ütles kohe mulle, et nüüd on lõpp lähedal meie suhtel,» meenutab Lembit.

Lembitu teade vapustas naist. Tema sõnul varises naise maailm mehe saladuse teada saamisega kokku.

«Talle tuli ka pilt ette, et kuhu need rahad ja asjad kõik on kadunud ja kuhu need läksid kõik. Ma läksin järgmine päev ja viisin mingid asjad pandimajja, et raha saada ja läksin Wismarisse,» räägib Lembit.

Seal sai Lembit viiel järjestikusel päeval magneesiumisüste ja vitamiine ning rahusteid.

«Mulle anti 24 tunniks rahusteid, et ma sain järgmise päevani magada rahulikult, siis uuesti Wismarisse,» meenutab Lembit algust.

Kuid naine ei olnud ainus, kellele tuli tunnistada oma narkosõltuvust. Lembit pidi seda rääkima ka oma neljale lapsele. Lembitu viiendas klassis käiv tütar tunnistab tänasel hetkel, et isa narkomaaniast teada saamine ei olnud lihtne.

«Ma alguses mõtlesin, et nad nagu äkki teevad nalja, sest neile mõlemale meeldib nalja teha. Aga kui ma sain aru, et see on tõsi, siis ma hakkasin nutma, ma olin pettunud issis, ma olin vihane ta peale, ma ei tahtnud temaga rääkida, tahtsin, et ta kaoks ära. Ma olin pettunud temas, väga pettunud. Aasta aega tagasi ma ei teadnud isegi, mis narkootikum on, aga nüüd ma tean kõike sellest,» meenutab Lembitu tütar.

Kui kõik pereliikmed olid mehe pahest teada saanud, lepiti kokku, et Lembit üksi jääda ei tohi. Nii hoiab ära selle, et ta taas narkootikume tarvitaks.

«Aga ükskord ma suutsin organiseerida niimoodi, et ma sain üksinda käia ja mul oli kusagil oli seal ära peidetud ja ma ikka tegin seda salaja,» meenutab Lembit.

«Ta pillas mingi asja maha, mis tal oli vaja, et seda teha. Ma võtsin selle enda kätte ja vaatasin, et mis see on. See oli mingi tuub ja siis ta võttis selle hästi kiiresti minu käest ära. Ja siis ma pärast küsisin talt, mingi minut aega pärast seda küsisin, et kas sa tahtsid hakata tegema ja siis ta hakkas mulle ütlema, et kuidas sa… miks sa arvad niimoodi, et piinlik - kas sul häbi ei ole, et niimoodi küsid. Ma ei tee seda enam, ma luban, et ma ei tee. Ja siis mul endal tekkis väga halb tunne, aga pärast tuligi välja, et ta oli seda jälle tegema hakanud ja ma olin veel pettunud temas,» meenutab Lembitu tütar.

«Mulle anti üks võimalus, et ma leian kiiresti endale mingi kinnise asutuse, kus ma saan ravi või siis lõpeb meie suhe siinsamas. See hirm oli mul nii suur, et ma jään perest ilma, sest see on mulle nii tähtis,» räägib Lembit.

Nii jõudis Lembit lõpuks Libertase Kliinikusse, kus ta tänaseni käib.

«Ta oli piisavalt nurka surutud, ta ei tahtnud kaotada oma peret, oma lapsi. Sellepärast oli ta nõus ükskõik mida tegema, et sellest olukorrast välja tulla,» räägib Lembitu kogemusnõustaja Kalle Hallik.

Kalle on Lembituga tegelenud esimesest päevast peale. Ta tunnistab, et see on olnud paras väljakutse, sest fentanüülisõltlasi nende kliinikusse tihti ei satu.

«Narkosõltlased, kes meieni jõuavad, peamiselt on nad amfetamiinil ja seal on spice«i ja muu selline. Ja kanep. Sellist Lembitu-sugust teist meil ei ole,» räägib Kalle.

Täna tuleb Lembit Kalle juurde individuaalteraapiasse.

«Meie programm on üks päev korraga ehk siis täna püüab ta olla kaine ja need inimesed, kes meie ümber on, peavad täpselt samamoodi võtma, et see päev ilmselt äkki on ta kaine. Homme hommikul hakkab kõik otsast peale. Nii see käib, mingisuguseid lubadusi, et ma olen aasta aega või elu lõpuni… Kui sõltlane hakkab jagama lubadusi, siis libastumine on ukse ees,» räägib Kalle Hallik.

Libertases on kasutusel Minnesota programm ehk 12 sammu programm, mis on USA-s välja töötatud. 12 sammu programmil põhineval rühmategevusel ja vastastikusel toetusel on tõestatult suur tähtsus sõltuvushaigusest taastumisel. Vastastikune toetus on kättesaadav igale soovijale.

Libertase juhtidel Kalle Hallikul ja Sven Reiteril on mõlemal oma kogemus selja taga. Mõlemad olid alkohoolikud ehk nad teavad, millest sõltlasega rääkida.

Peale individuaalset teraapiat Kallega tuleb grupiteraapia Libertase teise kogemusnõustaja, Sven Reiteriga. Grupi suurus on kuni 10 inimest.

Lisaks lastele ja ravile on Lembitul hobi, mis aitab tal ennast vee peal hoida. Ja see on sport. Kohtume Lembituga Pirital, et rääkida, kuidas endine narkomaan sattus treenima Ironmani poolpikaks võistluseks, kus tuleb ujuda 1,9km, sõita 90 km ratast ja joosta 21 km. Seda kõike järjest.

Tagasi üles