«Radar»: Kuidas Eestis süstivalt narkomaanilt kohe pärast sünnitust laps ära võetakse

Aljona on näide sellest, kuidas riik süstivad narkomaanidest emad hooletusse jätab. Neil soovitatakse laps kohe pärast sünnitust ära anda. Mis saab edasi emast ja lapsest ning kuidas teha nii, et ema oleks võimeline oma lapse eest tulevikus ise hoolitsema, see sageli ei huvita enam kedagi. Küsimus, kas lapsel oleks kõige parem elada ikkagi oma ema juures, ei tõstatugi.

«Tahan kohe alguses öelda, et ma ei õigusta ennast. Ma ei õigusta, et tarvitasin narkootikume ja sellises seisundis sünnitasin,» ütleb noorema Aljona meie kohtumise alguses, misjärel hakkame naisega koos vaatama pilte tema lapsest.

«Oi, ta oli väga ehmatanud ja esmalt jooksis ära,» meenutab Aljona oma esimest taaskohtumist lapsega.

Kas Katrin (kasuema, toim.) oli talle selgitanud midagi?

«Ei olnud, ütles, et näe Aljona. Su ema. Siis ta istus pingi peale, võttis minult kingituse ja siis nö sulas,» meenutab Aljona.

2012. aastal sünnitas Aljona poja, kes sai nimeks Johannes. Aljona jaoks on pildid peaaegu ainsaks võimaluseks oma last kolme aasta jooksul näha, sest kohe pärast sünnitust sunniti ta last ära andma.

Aljona on näide sellest, kuidas riik süstivatest narkomaanidest emad hooletusse jätab. Neil soovitatakse laps kohe pärast sünnitust ära anda. Mis saab edasi emast ja lapsest ning kuidas teha nii, et ema oleks võimeline oma lapse eest hoolitsema, ei huvita sageli enam kedagi. Küsimust, kas lapsel oleks kõige parem elada ikkagi oma ema juures, ei tõstatugi.

Tallinnas elav Ajona on 33-aastane süstiv narkomaan. Sellele libedale teele astus naine, kui leidis oma elus esimese tõsise armastuse. Kahjuks oli mees narkomaan ja tema kõrvalt hakkas end süstima ka Aljona. Mingi hetk muutus mees Aljona suhtes vägivaldseks ja hakkas naist peksma.

«Armastasin teda väga. Aga siis, kui ta hakkas mind peksma, ma läksin tröösti otsima. Et olla eemal tema psühoosist ja äpardusest. Ja tröösti leidsin ma narkootikumites,» meenutab naine hetke, kust algas tema narkoteekond.

Kurvaks muutus Aljona lugu ühel õhtul, mil ta oli järjekordse narkolaksu all linnas ja tal hakkas paha. Naisele kutsuti kiirabi ja nii sattus ta haiglasse, kus talle tehti teatavaks, et ta ootab last.

«Ma olin sattunud vägivalla ohvriks ja pärast selle arst ütles, et ma ei saa last. Ma ei teadnud, et olen rase umbes 5. kuud. Isegi kõht ei paistnud. Ma sain ainult ühe korra konsultatsioonil käia. Ja 1,5 kuu pärast selle ma sünnitasin lapse.» ütleb Aljona ja lisab, et see oli enneaegne sünnitus.

Õnneks sündis Aljonale terve laps. Kuid info jõudis kiiresti sotsiaaltöötajateni, kelle jaoks Aljona oli juba vana tuttav. Nimelt möödus Aljona ja tema vendade lapsepõlv lastekodus.

«Minul on 5 venda ja üks õde. Ja sotsiaaltöötajad on mu elus olnud koguaeg. Ma olen ise Harjumaalt, Sauelt pärit. Ja nende poolne suhtumine minusse oli alati halb. Ka siis, kui olin turvakodus. Ja kui ma sünnitasin, siis nad kohe ütlesid mulle «Anna laps ära! Miks ta sulle vajalik on? Sul nagunii pole elu ja saa ei saa lapsele midagi anda»», meenutab ta suhteid sotsiaaltöötajatega.

«Iga kord nad korrutasid, et mulle seda last pole vaja. Et anna ta ära, kui tahad, et me korteri anname sulle Nad pidid mulle korteri andma juba siis, kui läksin lastekodust ära. Kuid keegi pole midagi andnud. Siis nad pakkusid mulle, et ma annan lapse  ära ja saan selle eest korteri. Aga ma ütlesin, et korter minule pole nii oluline, kui laps,» lisab Aljona.

Asi jõudis nii kaugele, et sotsiaalamet andis Aljona kohe pärast sünnitamist kohtusse. Kuna naine oli süstiv narkomaan, siis otsustas kohus piirata noore ema lapsevanemaõiguseid ja võttis naiselt vastsündinud poja ära.

Aljona oma õiguste kaitsel läinud nii kaugele, et pöördus ÜRO inimõiguste nõukogusse. Ta käis aprilli alguses sealsete spetsialistidega kohtumas ning koos temaga pöördus oma õiguste kaitseks ÜRO poole 37 Eestis elavat süstivast narkomaanist ema. Genfis oldi väga üllatunud, et Eestis sõltlaselt nii kergekäeliselt vanemlikud õigused ära võetakse ning et emade ja laste päästmiseks tegelikult meil mingit programmi ei ole.

Aljona pole ainus. Nadezda lugu.

Nadezda on üle 30-aastane 3 lapse ema. Kõik tema kolm last võeti talt ära kohe pärast sünnitust.

«Nad pressisid peale, et ma kirjutaksin alla viimasest lapsest loobumisaktile. Selleks, et päästa mu praegust last. Muidugi vastasin neile eitavalt.  Ma ei kirjuta alla loobumisele. Et ükskõik mis lapsega on, aga see on minu laps. Ja ma kasutan kõikvõimalikke jõudusi, et ta oleks minuga ka edaspidi,» kirjeldab Nadezda oma suhteid lastekaitsega.

Oma õiguste eest on ta võidelnud viimased paar aastat ning tänaseks on tema vanemlikud õigused taastatud. Kõik ta lapsed elavad nüüd tema juures. Kuid Aljonal pole nii hästi läinud. Üsna kiiresti leiti väikesele Johannesele asenduskodu.

«Kasuema telefoninumbrit ma ei teadnud. Ma sain temaga tuttavaks siis, kui sain haiglast välja. Alguses ta hoidis ennast veidi eemal, ma saan aru, et ta ei teadnud minust midagi. Ta nägi mind ainult ühe korra kohtuistungil. Kuid praegu meil on väga häid suhted. Ja iga kord aina paremaks läheb. Ma olen väga tänulik talle. Et ta tuletab lapsele meelde, et ma olen ema. Ei tee nii, et me vaenulikud oleksime,» kirjeldab Aljona seda, kuidas arenesid tema suhted Johannese kasuemaga.

Aljona elu muutus aga täitsa põrguks kui ta läks ühele korteripeole muresid uputama. Ühel hetkel kaotas ta teadvuse ja kukkus või visati teise korruse aknast alla. Selle tõttu oli Aljona pikalt haiglas ja on tänaseni invaliid.

Kuna Aljona saab praegu asendusravi ja ei ole aktiivne süstiv narkomaan, siis on kohus tema vanemaõigused osaliselt taastanud.

«Täna on veidi kergem, sest näen last kaks korda kuus. Kuid enne seda olen ennast piinanud, ja ka psüholoogiliselt. Olin nii kurvameelne, et raske praegugi pisaraid hoida. Olin voodihaige, ei tahtnud elada. Tänu lastele ma olen jätkuvalt selles maailmas. Ma võiksin ennast tappa mingi hetk,» tuletab meelde rasked hetked oma elust noor ema.

Siit tuleb aga kurva loo kurb moraal - tänapäeva Eestis on kahjuks palju narkosõltlastest emasid, aga kahjuks ei tegeleta nendega piisavalt.

«Nad minuga ei suhtle. Keegi ei suhtle,» on Aljona oma sõnul oma murega üksi.

Aga kas sa ise pöördusid nende poole?

«Ei! Ausalt öeldes, ma neid kardan. Ma räägin, et 33 aasta jooksul Laagri sotsiaalteenus pole kordagi mind aidanud. Selle aja jooksul ma nägin ainult suurt vastupanu,» vastab Aljona küsimusele, kas sotsiaaltöötajad näevad progressi tema käitumises ja lisab, et viimased ei soovi temaga suhelda, vaid kutsuvad pigem politsei kohale.

«Nad räägivad, et ma olen ebaadekvaatne. Et ma olen kahjulik ühiskonnale. Paluvad mind välja, et minust ei saa midagi. Ja ma ei pöördu kuskile. Ma olen nende alluv aga mingisugune soov nendega suhelda puudub,» lõpetab Aljona.

Naine käib regulaarselt ravil ja ta saab metadooni, mis aitab vähendada vajadust kangemate narkootikumide järele.

«Nüüd ma mõistan seda, mis on asendusravi. Kui ma oleksin teadnud, et pärast metadooni ma pole agressiivne, et ainel puuduvad kõrvaltoimed, sel juhul ma mitte kunagi poleks nii lihtsalt loobunud lapsest. Seda mulle mitte keegi pole seletanud. Ja ma pidin selle kõik üle elama, et aru saada,» kirjeldab ta.

Ka kolme lapse ema Nadezda, kes palus meid mitte näidata oma nägu, kohtus oma elus vanemlike õiguste piiramisega.

«Kõige raskemad olid kohtuistungid ja lühiajalised kohtumised lapsega. Siis, kui mul olid võimalused tema juurde tulla raviasutusest. Hetk, kui oli vaja seal ära minema, see oli kõige raskem», räägib Nadezda

Tema arvab, et praegune suhtumine narkoteemasse on rajatud karistamise positsioonile. Millele viitab, kas juba ainult see, mis taktikat tema suhtes kasutasid ametnikud.

«Ma mäletan, kui lastekaitseinspektor mind enda juurde kutsus. Ta kutsus kasutatud riiete järelei. Kui tulin koos lapsega kohale, siis nägin ma seal lastekaitseinspektorit, kes kohe küsis kuidas mul asi käib. Siis näen ma, et mingit abi seal ei ole. Kabinet on tühi. Ja siis ametnik tõdeb, et ta tahtis lihtsalt mind vaadata. Aga kui ma olen juba kohal, siis ütleb ta mulle: olgu, läbime ka narkotesti,» toob Nadezda ühe näite ametniku taktikast.

Eesti naissõltlastele on appi tulnud mittetulundusühing Lunest, mis üritab pakkuda naistele seda, mida riik anda ei oska - mõistmist ja tuge. Ühing viis narkomaanidega tegelemise plaani ka riigikokku.

«Narkomaania on ebamugav küsimus ja see on teema, millest inimesed ei soovi rääkida. Ja kui sellest üldse räägitakse, siis ainult hallides toonides,» ütleb Lunesti juhatuse liige Jelena Antonova.

«Kuigi aastatega on olukord paranenud ja teadlikkus on kindlasti tõusnud, siis näha on, et tegelikult mitmed erinevad spetsialistid täna ei ole veel omandanud oskusi tööks sõltlastega. Ja võib-olla sellised isiklikud hoiakud täna kanduvad liiga tihti ka tööse,» nimetab TAI nakkushaiguste ja narkomaania ennetamise keskuse juht Aljona Kurbatova võimaliku põhjuse, miks sõltlased ei pöördu kohe ravile.

Mida sa nüüd teisiti teeksid?

«Ma ei annaks last ära. Ja arvatavasti läheks kohe psühholoogi juurde, kes tegelikult töötab süstlavahetuspunkti juures,» vastab naine.

Mida sa arvad, kas laps peab olema sinuga?

«Peab, kuid mitte praegu. Ausalt. Ma olen ensekindel, kuid hetkel olen töötu. Ma ei taha öelda, et olen halb. Kuid lastele soovin ma ainult paremat.»

Stabiilsust?

«Just. Ma pole isegi aru saanud, kuidas olla emaks. Mul kogu aeg olid kohtuistungid. Lisaks sellele mu seisund. Sain veel pärast teada, kui raske oli lapsel ilma minuta. Oli stressis.. Ma ei taha enam last traumeerida,» võtab Aljona oma loo kokku.

Tagasi üles