«Radar»: koolid, kus ei panda hindeid, ei anta kodutöid ja õpitakse õues

Koolitund poriloigus, päevaalguse tants, ei kodustele ülesannetele, kakskkeelne õpe, traditsiooniline hommikuring. Need on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad praegu Eestis toimuvat koolirevolutsiooni.

“Võib olla praeguses kontekstis see kool tundub eriline või teistmoodi, aga ma ise usun, et me tegelikult teeme siin koolis sellist tuleviku tavakooli”, ütleb Avatud Kooli direktor Helen Sabrak.

Radar käis koos õpilastega neljas erakoolis, kes on asunud murdma traditsioonilise kooli reegleid. Ja eelkõige sellepärast, et värske uuringu kohaselt on Eestis 1.-6. klassi lastel kõige suurem kooliga rahulolematus terves Euroopas. Kuidas teha nii, et lapsed tahaksid koolis käia? Erakoolid tunduvad teadvat vastust. Järgnevalt toome teieni 8 punkti, mis panevad koolilastel taas silmad särama.

Number üks. Projektiõpe.

Gaia Kooli esimese klassi lastel on parasjagu käsil tund loodusõpetus, matemaatika ja eesti keel. Jah, kolm ühes. Õpetaja Jaanika annab erinevaid ülesandeid ja iga õigesti lahendatud ülesande eest saab laps ühe kleepsu.

Õpilase jaoks on oluline tunda, et ta saab õppimisprotsessis kaasa rääkida ja ülesannete täitmise järjekorra üle ise otsustada. Nii on õpilasel suurem motivatsioon, mistõttu suureneb tõenäosus, et õpitu ka edaspidiseks külge jääb. Projektiõpe tähendabki seda, et ühe projekti raames läbitakse mitu ainet ja õpilased teevad ise ettepanekuid, kuhu suunas projekti arendada. Projekt kestab, olenevalt koolist, 7-10 nädalat ja teema valivad enamasti koolitöötajad. Avatud Kooli direktor Helen Sabraku hinnangul aitab projektiõpe anda õpitule tähenduse, mis omakorda kinnistab teadmisi.

“Õppisid siis koduloomad, metsaloomad, mida loomad vajavad, kuidas nende eest hoolitseda ja lisaks nad siis tegid projekti koos varjupaigaga. Projekti alguses käisid varjupaigas külas, uurisid, kuidas loomad üldse varjupaika satuvad. Mida lapsed saavad ise teha, et loomi sinna ei satuks ja kui juba on loomad varjupaigas, mida need loomad siis vajavad. Siis otsustasid need lapsed teha koos kirbuturu. Kogusid siis tulu, mille eest ostsid siis varjupaigale vajalikke tarbeid,” räägib Sabrak.

“Ma arvan, et projektõpe õpetab väga varakult niimoodi toredasti koos tegutsema ja õpetab hoopis teistmoodi õppima,mitte lihtsalt sellist raamatutarkust vaid kohe neid oskusi ka kasutama ja rakendama, mõtlema kuidas ja mida nende oskustega pihta hakata,” kiidab seda õppevormi ka lapsevanem Linda Kaljundi.

Ka Tartu Erakoolis on kasutusel taoline lõimiv õpe. Ehk kui päeva esimeses pooles õpitakse tunnis lugemist, kirjutamist, loodusõpetust ja inimeseõpetust, siis päeva teises pooles võtab lapsed enda hoole alla loovjuht Silva Kolk.

“Ja kuna mina tean, mida nad on lugenud ja mida nad on rääkinud, siis mina küsin kohe - nii, et õppisite metsloomi, nimeta mulle viis metslooma, kes ei jää talveunne, lapsed loevad ette sellesama, mis nad õppisid ja siis meie teeme kas ristõna või joonistame neid,” räägib Kolk.

Number kaks. "Ei" kodutöödele.

Seda, et Eesti haridusmaastik on muutumises, näitab väga ilmekalt haridus- ja teadusminister Mailis Repsi veebruaris välja käidud mõte, et meie koolisüsteemist võiks täielikult kaotada kodutööd. Läks lahti kõva arutelu. Mõtet, et me päevapealt jätame ära praegu loomulikuna tunduva osa kooliharidusest, ongi keeruline omaks võtta. Kuid küsimus on, kas saab ka teisiti?

“Me näeme koole, kellel ei ole kodutööd, me näeme terveid riike, kus ei ole sellisel kujul. Et võib olla eituse asemel me astuksime sammu tagasi ja vaatame, aga kuidas nad on üles ehitanud oma süsteemi,” räägib Reps.

Eestis kulutavad õpilased kodutöödeks nädalas keskmiselt 7 tundi. Vaid kuues riigis maailmas on see number suurem. Meie naaberriik Soome on näiteks tänaseks kodutööd praktiliselt kaotanud.

“Kodutöö selles võtmes nagu ta meil harjumuspärane on, et lõpeta töövihik või lahenda ülesanded eesmärgiga, et kinnistada - see peab küll nagu muutuma,” on kindel Tartu Erakooli nõukogu esimees Urmo Uiboleht.

“See maht, mida meile tegelikult koju antakse, on kohati ikka väga suur. Ma julgen üldistada, et praktiliselt kõik kohtumised õpilastega on olnud need, et palun tehke midagi,” räägib Reps.

Tartu Erakoolis on lahendatud kodutööde asi nii, et koolipäevad on pikemad: tunnid algavad kell üheksa ja koolipäev lõpeb kl 16. Ühelt poolt tehakse nii seltsis õppetööd ära. Teiselt poolt vabastab see lapsevanema murest, mida tema algkoolilaps vaba ajaga teeb. Nagu teame, siis traditsioonilistes koolides lõpeb päev kl 12 ja see jätab lapsele ligi kuus tundi vaba aega enne kui vanemad töölt koju jõuavad.

“Ma näen, et see kogupäeva mudel on praegusel hetkel väga suurele hulgale peredele väga vajalik ja ka lastele turvaline ja arendav keskkond,” sõnab Uibokand.

Kui Mailis Reps kodutööde lõpetamise idee välja käis, tabas teda tohutu kriitika.

“Esimene mure on see, et lapsed jäävad rumalamaks. Kui me ikkagi võtame selle koolis antava tundide mahu ja kodus antava tundide mahu, siis ma juglen öelda, et umbes kolmandiku me õpime täna kodus,” on Reps kindel.

Seejuures kodus õppimine on kõige raskem lastele, kes vajavad asjadest arusaamiseks aega.

“Me tegelikult ka oma uuringutes näeme, et kui nendele lastele ei ole kõrval tõesti võib olla pedagoogilise ettevalmistusega või väga hea kõrgharidusega lapsevanemat, siis need lapse don need, kes kipuvad hiljem välja langema. Kui tal jääb see koju, siis järelikult tal jääb see tegemata,” räägib Reps.

Number kolm. Kakskeelne õpe.

Avatud Kool on klassid jaotanud pooleks - pooled on eestikeelsed ja pooled on venekeelsed lapsed. Ja aineid õpitakse pool päeva ühes ja pool päeva teises keeles.

“Integratsioon toimub selle läbi, et inimesed teevad midagi koos, see on loomuliku koos suhtlemise, koos tegutsemise keskkond,” räägib Kaljundi.

“Me teeme siin uue põlvkonna tavakooli, me ei tee siin mingit alternatiivharidust,” sõnab Sabrak.

Number neli. Hindeid ei panda.

Koolides on tavaliselt kasutusel traditsiooniline hindamine.

“Viis - kõik läks hästi, neli - järelikult midagi jäi puudu, no kolm - võib olla natuke rohkem jäi puudu. Kahega tuleb tõenäoliselt järgi teha,” räägib haridusminister Reps.

Kuna laps on siiski arnegujärgus võib juhtuda, et ta hakkab ennast hinde põhjal väärtustama. Või hullemal juhul alaväärtustama. Saades "kahe" tekitab see lapses tunde, et ta pole midagi väärt. Hinnete panemine ei anna adekvaatset tagasisidet, mida peaks paremaks muutma, vaid loob soodsa võimaluse lapsi seada pingeritta. Selline võrdlus aga, kes sai "viie" ja kes sai "kahe" tekitab lastes stressi.

“Hinne ei ole see, mis paneb kõiki lapsi nüüd arenema järsku,” on kindel Emili Kooli õpetaja Katri Hoogand.

Seetõttu kasutatakse erakoolides kujundavat hindamist ehk lihtsamalt öeldes - tagasiside andmist õppimisele.

“Suuliselt ma saan seda palju täpsemalt kirjeldada, mis on see, mis tuleb hästi välja, milles sa oled paremaks saanud ja mis on need kohad, millega vaeva näed,” kirjeldab oma tööd kujundava hindamisega Hoogand.

“Võib mõelda nii, et on mõnus selline hindeline skaala, jookseb peas. Enne oli kolm, nüüd on viis - järelikult on asjad läinud paremaks, aga tegelikult just see sõnaline tagasiside ütleb niivõrd palju võrratult rohkem,” ütleb Kaljundi.

“Miinuskohad on see, et see on õpetajale väga suur väljakutse ja mida mitmed õpetajad on mulle öelnud ja korduvalt öelnud on see, et lapsevanemad ei saa aru. Lapsevanemad numbrist saavad aru, võib olla naeru- ja mossis näost saavad ka aru. Need naeru- ja mossis näod ongi tegelikult juurde tulnud lapsevanema pärast.

Üllatus on aga varuks neile lastevanematele, kes arvavad, et naerunäod ja mossis näod erinevad hinnetest ega tekita seetõttu stressi. Kahjuks see nii pole. Kujutage ise ette kui tööpäeva lõpuks saate oma ülemuselt päeva hinnanguks kaasa mossis näo. Kas te tahaksite järgmisel päeval rõõmuga, täis innustust, taas tööle minna?

Number viis. Väiksemad klassikomplektid.

“Suures klassis ja suures koolis, no midagi ei ole teha, inimesed tajuvad rohkem anonüümsust,” sõnab Emili Kooli direktor Indrek Lillemägi

Kuigi seaduse järgi ei tohiks põhikoolis klassis olla üle kahekümne nelja lapse, saab seda hoolekogu otsusega muuta. Mõnes suurlinna koolis on ühes klassis lausa 35 last.

“Klassid peavad olema sellise optimaalse suurusega ja minu hinnangul on see kuskil 16-17-18, mitte väga üle selle,” sõnab Uiboleht.

“Mida vähem õpilasi on klassis, seda rohkem aega ja võimalust on õpetajal märgata, missugused on õpilaste vajadused,” räägib Lillemägi.

Kui last ei märgata, siis ei pruugi tähele panna tema erivajadust. See võib viia selleni, et ei märgata lapse võimalikku erivajadust, tema mahajäämist tunnis. Repsi sõnul maha jäämine aga võib lõppeda lapse koolist välja kukkumisega. Probleem on märgatav poiste seas, eriti 7-8 klassis. Viis aastat tagasi langes koolidest välja 2 124 õpilast ehk 7.4% gümnaasiumiõpilastest.

“Mida vähem on lapsi, seda kergem on õpetajal päriselt märgata,” on Lillemägi veendunud.

“Ma tunnen küll, et see praegune arv on kindlasti mõnusam ja sul on parem luua seda suhet lapsega, sa jõuad lasteni,” räägib Hoogand.

Liina Kersna on läbi käinud 55 Eesti kooli. Haridusteema on talle eriliselt südamelähedane, sest õpib Tartu Ülikooli magistriõppes hariduskorraldust.

“Inimesed one rinevad ja nad õpivadki erinevalt ja et selleni jõuda, et kudias üks või teine laps kõige efektiivsemalt õpib, see on esimese kooliastme küsimus. Esimeses kooliastmes minu poolest lugegu vähem, arvutagu vähem, aga saagu aru sellest, kuidas laps õpib ja tehke talle see selgeks, kuidas seda endale kõige omasemat õppimisviisi kõige efektiivsemalt kasutada,” räägib Kersna.

Number kuus. "Ei" koolikiusamisele.

Helen Toming on 2011 aastal kirjutanud oma magistritöös, et üks põhjus, miks koolist välja kukutakse, on negatiivsed suhted klassikaaslastega ja eakaaslastepoolne tõrjumine koolis.

“No ikka on laste vahel tülisid, selles suhtes, et meil on õpilasparlament, kus me selliste asjadega tegeleme, põhiprobleemid harutame lahti seal koos lastega,” räägib Avatud Kooli õppejuht Pille Pipar ja tutvustab märkmikku, mida õpilasparlamendi liikmed oma töös vajavad.

Lisaks õpilasparlamendile on Avatud Koolis kasutusele võetud ka programm “Samm Sammult”.

“Seal lahendatakse juhtumeid, lastega koos arutatakse läbi, seal on hästi põnevad mängud, mida tehakse koos lastega. Näiteks õppida pidurdusprotsessi, kuidas ma mingi oma impulsi maha pidurdan ja kohe ei reageeri. Ja tehakse seda mänguliselt. Püüab aru saada, kes klassis arvab minuga ühtemoodi ja kes on minust erineva arvamusega. Selline hästi pisikesteks oskusteks ja osaoskusteks jagatud suured teemad nagu suhtlemine ja iseenda näiteks väljendusviiside reguleerimine. Meile ja meie lastele see väga meeldib see lähenemine,” räägib Sabrak.

Number seitse. "Ei" traditsioonilistele koolipinkidele.

Peedu koolis on erinevaid klassiruume, on ringis ja maas istumist ja on klass, kus pinkide asemel on võimlemispallid.

“Vahepeal ongi seda vaja, et nad saaksid kuidagi iseseisvamalt töötada, siis mul ongi need lauad üksikult. Kõige rohkem on olnud seda grupis istumist. Et minu klassis ei ütleks ükski laps teisele - sina minu kõrvale ei istu või ma ei taha Peetri kõrvale istuda. Ma toon elust näiteid, et kui sa kunagi tööle lähed, siis sa ei saa oma kolleege valida. Sa ei pea temaga parim sõber olema, aga sa pead oskama tema kõrval olla ja temaga koos toimetada,” räägib Hoogand.

“Aju-uurija Jaan Aru ütleb, et grupitööna õppida on kõige efektiivsem õppimise viis, sest me ei ela mitte ainult omas tarkuses, vaid me kuuleme ka teiste tarku mõtteid ja saame neid grupina ühiseks tarkuseks moodustada,” räägib Kersna.

Repsi sõnul on klassikalist koolipingi paigutust püütud ka traditsioonilistes koolides vältida, kuid põrgatud lapsevanemate hämmingu peale tagasi. Ta toob välja põhilised kaebepunktid.

“Jah, me saame aru, et tal on prillid ja ma saan aru, et ta on nüüd natukene kaugemal tahvlist, aga ma ei kirjuta tahvli peale. Me teeme seda grupis, ma tulen ise tema juurde, et ta ei jää seljaga minu poole. Näete, siin on neli positsiooni klassiruumis. See võtab väga palju aega,” ütleb Reps.

Number kaheksa. Õppetunnid ja vahetunnid õues.

“Lapsed käivad iga päev õues, iga päev on kas õuevahetund või õuetund. Nii et selline tunnikene mahub igasse koolipäeva,” sõnab Gaia Kooli juhataja Marit Otsing.

“Kui vaadata ümberringi, siis tõesti see on see, kus lapsed saavadki päriselt looduses olla ja mängida võsas ja ragistada põõsastes. Õppida selles teistsuguses võtmes,” räägib Uiboleht.

Selle vastu, mis erakoolides toimub, tunnevad teiste koolide õpetajad ja töötajad suurt huvi.

“Ma nägin seda, kuidas toimub õppimine läbi vestluse. Kui õpetaja midagi küsis või selgitas, siis lapsed juba vastasid. Pärast ma sain aru, et see oligi nüüd see õppimise koht,” räägib Kiviõli I Keskkooli õppealajuhataja Pilvi Kuurmann.

“Ma loodan, et ühel või teisel viisil need lähenemised igal juhul jõuavad munitsipaalkoolidesse ja ääri-veeri nad ongi. Väga paljud munitsipaalkoolid tunnevad huvi nii projektõppe vastu, samamoodi vaadatakse seda mitmekeelset kümblust suure huviga

Tuletame siinkohal meelde, et ka praegu üle-Eesti levinud e-päevik sai alguse erakoolist - Rocca-al-Mare koolist.

“Et kõiki neid vahvaid mõtteid me saame ikkagi välja pakkuda koolidele koolituste kaudu, eeskuju kaudu kui ühe võimaluse, aga me ei saa täna riiklikult kehtestada. Küll aga, mida me näeme, mitmed koolid on rakendanud ühte või teist elementi ja see väga palju sõltub õpetajast.

Teeme väikse kokkuvõtte. Kolmandik Eesti koolilastest tunneb end koolis õnnetuna. Mis on need probleemid tänases koolielus, mida uudselt lähenedes saaks lahendada? Suured klassid, koolistress, traditsiooniline hindamine, koolikiusamine, lademetes kodutööd. Ja nende probleemide lahendamine ei alga eelkõige rahast, vaid koolielu korraldusest, õpetajate usaldamisest, võimu delegeerimisest ja koolipere koostööst.

Tagasi üles