«Radar»: eestlanna vallutas maailma koeramatkijana Täiendatud 21:03!

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

«Radar» võttis ette reisi Kopenhagenisse, et kohtuda Eesti ühe populaarseima kunstnikuga, kellest aga siin kodumaal ei teata suurt midagi. See on hämmastav lugu, kuidas Eesti päritolu tantsu- ja etenduskunstnik Krõõt Juurak mõtles välja etenduse, mille pealtvaajatateks on lemmikloomad.

“Neli aastat on möödunud etendusi tehes,” ütleb Krõõt Juurak.

Ja ikka tellitakse teid?

“Jah, ikka. Uskumatu, sest alguses oli see lihtsalt väike eksperiment. Mõtlesime, et teeme nädal aega etendusi.”

Eksperimendina mõeldud etendusega on Krõõt ja tema inglasest mees Alex Bailey nüüdseks andnud 150 etendust ja leidnud omale isegi kopeerijaid. Esinetud on Austrias, Prantsusmaal, Hispaanias, Soomes, Rootsis ja nii edasi. Krõõda ja Alexi kunsti on kajastanud Vice, Canal+, The Guardian ja  nüüd ka Radar.

Oleme Taani pealinnas, kus toimub viiepäevaline kunsti- ja perfomancefestival Close Encounters, mille raames Krõõt ja Alex annavad kuus etendust. Nende erilisust kommenteerib festivali juht Efva Lilja:

“Kohtusin nendega Viinis aasta tagasi. Nad esinesid seal. Ja minu arust oli see briljantne! See pani mõtlema artisti rollile, publiku rollile. Kes on täna publik? Mis tähtsus on tänapäeval kunstil?”

Krõõt Juurak lahkus Eestist 18 aastat tagasi õppima Hollandisse kaasaegse tantsu.

“Seal jätkasin kujutava kunsti alal Sandbergi instituudis, kus ma kohtusin ka Alexiga.”

Alex Bailey: “Omandasin Sandbergi instituudis magistrikraadi. Krõõt õppis samuti seal. Kohtudes olime lihtsalt teineteise töö imetlejad. Hakkasime koostööd tegema ja tekkis ka personaalne suhe.”

18 aastat tagasi läksid Hollandisse ja tänaseni pole tagasi jõudnud?

“Eks ma olen ikka käinud ka. Aga jah, kogu aeg on siiani plaanis tagasi tulla, aga aastad muudkui lähevad ja mingid asjad tulevad ette,” räägib Krõõt oma elust.

Üks, mis Krõõda välismaale naelutas, oli armastus Alexi vastu. Teiseks leidis Krõõt huvitava teema, mille sidus oma kunstiga - lemmikloomad.

“Ta meelitas mind mõtlema, et on teistsugune lähenemine meie mitteinimestest kaaslastele, keda meie nimetame lemmikuteks,” räägib Alex.

“Oleme uurinud, kuidas lemmiklooma mõiste on tänapäeval muutunud. Ta ei ole enam vajalik nagu vanasti - kass püüdis hiiri, koer valvab maja. Tänapäeval on nende kasutegur milleski muus.”

Null kasutegurit.

“Samas on neid rohkem kui kunagi varem. Ehk siis mingi kasu peaks seal olema. Ja see on emotsionaalne töö, mida nad teevad ja millest omanikud ja inimesed saavad väga palju kasu.”

Kui nüüd seisavad loomaomanikud piltlikult öeldes internetis järjekorras, et oma koera või kassiga Krõõda ja Alexi etendusele pääseda, siis algus läks väga raskelt.

“Tegime etenduse nimega "Loomanaljad - naljad loomadele". Saime selles teha koostööd. See kujutas nalju, mida loomad võiks üksteisele rääkida. Siis aga esitlesime neid inimestest publikule. Selline etendus ei saanud väga head vastukaja,” selgitab Alex.

“Alguses oli neid loomi ka suht raske leida või omanikke, kes lubaks meid oma korterisse,” lisab Krõõt.

“See pani meid mõtlema, et äkki me ei esine õigele publikule. Ja publikuks äkki ei peagi olema esimest korda ajaloos inimesed,” ütleb Alex.

“Lemmikloomade kasu seisneb nende emotsionaalses töös ja lemmikloomade töö on olla tema ise. Olla eriline, huvitav ja nö esineja. Selles ei olegi seal väga suurt vahet meie enda tööga kunstnikena. Ehk siis lemmikloomad on meie kolleegid,” ütleb Krõõt.

Nii jõudsidki Krõõt ja Alex oma etenduseni “Perfomances for Pets” , millega telliti nad ka siia Kopenhageni festivalile. Täna on neil kaks esinemist - austraalia karjakoerale ja kuldsele retriiverile.

Siseneb esimese etenduse staarpealtvaataja - karjakoer Natas koos oma omanikuga. Alati enne esinemist õpivad Krõõt ja Alex oma pealtvaatajat tunda, et saada aru, mis koerale võiks meeldida. Ja siis algab etendus. Suures tühjas saalis istuvad kahel toolil Natase omanik ja paar sõpra ning Natas tiirutab saba liputades ümber Krõõda ja Alexi. Nemad kõnnivad neljakäpukil mööda põrandat ja imiteerivad koera käitumist. Natas on silmnähatavalt erutunud, sest inimesed käituvad harjumuspäraselt teisiti. Ta tunneb elavat huvi Krõõda ja Alexi liigutuste vastu. Niimoodi kestab see kümmekond minutit.

Kuna pealtvaatajaks on koer, siis on Krõõt ja Alex harjunud, et etenduse lõpus keegi ei plaksuta.

Kas saate kassidelt-koertelt mingit tagasisidet?

Alex: “Jah, alati. Nad on väga väljendusrikas publik. Palju väljendusrikkam kui inimesed. Inimesed on arendanud välja mehhanismi, kuidas peita oma tundeid, reaktsioone.”

Natase omanik: “Ma ei teadnud, kuidas mu koer peaks reageerima. Aga usun, et nii mulle kui koerale oli see hea kogemus. Kindlasti.”

Kas “Perfomances for Pets” on teie põhitöö?

Krõõt: “Ütleks jah, et tegelikult on see põhitöö olnud meil viimased kaks aastat.”

Alex: “Jah, me teenime sellega raha. See on omamoodi imelik, sest lemmikloomamajandus on miljardiäri. Nii võib ka meie töö saada ekslikult selle majanduse osaks.”

Ehk meie loo peategelased on sattunud veidrasse olukorda, kus nende äärealakunst on saamas osaks peavoolust ja pannakse isegi ühte patta lemmikloomatööstuse luksusveiderdustega nagu koertemassaazh ja kristallidega kaetud lemmikloomariided.

Kas usud, et loomad vajavad selliseid etendusi? Äkki on neil stress?

Alex: “Kindlasti ei ole see mingi teraapia. Suurem osa kunstist pole teraapia.”

Ei tea, kuidas loomadega, aga inimesed kasvõi kunstnikud vajavad sellist zhanrit küll.

Festivali kuraator Efva Lilja: “Etenduse kontseptsioon on väga tähtis. On näha, et nad on inspireerinud mitmeid järgijaid. Juba leidub kunstnikke, kes teevad etendusi taimedele. Etendusi erinevatele objektidele. Mitte ainult loomadele või inimestele, aga ka objektidele.”

Nad on siis algatanud omamoodi liikumise?

“Jah.”

Nad olid nii häbelikud, et seda mulle ei öelnud. Kui küsisin, kas neil on matkijaid, ütlesid nad, et ei tea...

“Neil on palju matkijaid.”

Krõõt ja Alex on aga oma koostööd lemmikloomadega süvendanud.

Krõõt: “Plaanime korraldada veel magamisteemalisi õpitubasid mida juhib koer. Inimesed saavad seal koertelt magamist õppida. Selle esimesed proovid toimusid juba jaanuaris Nürnbergis ning Bolognas.”

Tagasi üles