«Radar»: Raivo E. Tamm mängib lapselapselapse palvel Konstantin Pätsi Lisatud video!

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Konstantin Pätsi pojapoja poeg Madis Päts on Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul otsustanud tähelepanu pöörata sündmusele, millest ajalooraamatutes üldiselt kergelt mööda libisetakse. 25. veebruaril tähistatakse Reaalkoolis saja aasta möödumist koolimajas toimunud Eesti esimese valitsuse esimesest istungist.   

Konstantini Pätsi pojapoja poeg Madis Päts on Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul otsustanud tähelepanu pöörata sündmusele, millest ajalooraamatutes üldiselt kergelt mööda libisetakse. 25. veebruaril tähistatakse Reaalkoolis saja aasta möödumist koolimajas toimunud Eesti esimese valitsuse esimesest istungist.    

Konstantin Pätsi pojapoja poeg Madis Päts võtab meid vastu oma kodus Tallinnas Kloostrimetsas. Just siin, tänase botaanikaaia asemel, laius veel 30ndate lõpus tema vanavanaisa Konstantin Pätsi talu. Tükikese sellest 57 hektari suurusest majapidamisest said Pätsi järeltulijad pärast Eesti taasiseseisvumist tagasi ning elavad-toimetavad siin jälle. Madis näitab meile kunagise talu töötajatemajas asuvas elutoas koos oma isa ja Konstantini lapselapse Mattiga vanu fotosid. “Siin pildi peal on siis Konstantin Päts ja Matti Päts siin kõrval,” näitab Madis fotot, mis tehtud Oru lossis, ennesõjaaegses presidendi suveresidentsis.

Üks teine foto pärineb aga siitsamast talust – president Päts seisab vanas laudahoones, mida hetkel kasutab botaanikaaed. “Peremees vaatab oma lehmi,” ütleb Konstantini pojapoeg Matti Päts.

Advokaadiametit pidav Madis on lauale toonud ka ühe paksu raamatu - Justinianuse koodeksi, mille järgi omal ajal õppis õigusteadust tema vanavanaisa. “Aasta on 1896, Konstantin Päts oli tol ajal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane,” ütleb ta raamatusse tehtud sissekannet näidates.

Arutelude järgi tunne, et vanavanaisa elab siiani

Tegelikult tunnistavad Pätsid, et ega neil perekondlikke fotosid, raamatuid ja muid esemeid, mis Konstantinile kuulusid, väga alles ei ole. Küüditati ju Pätsid 1940. aastal Venemaale ja kogu vara jäi maha, riigistati ning kanti laiali.

Ent kui isiklikke esemeid, mille kaudu Eesti esimest presidenti meenutada, sedavõrd ei ole, siis Pätsi ennast meenutatakse meil avalikus ruumis pidevalt - vaieldakse kirglikult selle üle, kas ja kuidas Päts Eesti Nõukogude Liidule maha müüs või kuidas ta 30ndatel demokraatia täielikult lämmatas. “Ma isegi ütleks, et kui ma vahetevahel lehe lahti löön ja näen jälle Konstantin Pätsi pilti ja mingit teemaarendust, mul on vahel selline tunne, et Konstantin Päts ei olegi surnud. Ta ei olegi nagu veel Eesti poliitikast lahkunud. Et ta ei ole ajalooline figuur, vaid ta justkui nagu osaleb tänases poliitikas,” ütleb Madis.

Heaks näiteks on paari nädala tagune grupi riigikogulaste ettepanek Eesti Vabadussõjalaste Liidu liikmete ehk vapside rehabiliteerimiseks, kelle Päts ja kindral Johan Laidoner 1934. aasta riigipöörde käigus tasalülitasid.

Veel paremaks näiteks Pätsi-teema kerkimisel üldiseks jutuaineks oli aastatagune suur arutelu Pätsi monumendi püstitamise üle, kui terava konflikti käimatõmbajaks oli praegune Eesti president Kersti Kaljulaid, kes märkis Pätsi autoritaarsele reziimile viidates, et tema Pätsi monumenti avama ei läheks.

Kriitika ei haava

Kuidas Pätsi järeltulijad seda vaidlust jälgisid? Madis Päts ütleb, et ikka jälgisid. “Ma ei ole ju kivist, ma ikka elasin sellele kaasa. Aga ma olen sügavalt ka seda meelt, et küsimus sellest, kas Konstantin Pätsile peaks Tallinnasse monumenti püstitama, seda saab teha ikkagi tänane Eesti. See on tänaste eestlaste küsimus, see ei ole kindlasti Konstantin Pätsi perekonna küsimus. Mina võin täiesti rahulikult elada ka ilma Konstantin Pätsi monumendita, “ ütleb ta.  

“Kas kriitika kuidagi mind haavab või riivab, siis vastus on ei – sugugi mitte. Aga see, mida ma ootan, on küll see, et see kriitika oleks põhjendatud, et see baseeruks mõttetööl,” lisab Madis.  

Ka Konsantini pojapoeg ja Madise isa, tänavu 85-aastaseks saav Matti Päts ütleb, et aus arutelu vanaisa rolli üle Eesti riigi ajaloos pole talle vastumeelt. “Arutelude vastu midagi ei ole, ehkki ma pean tunnistama küll, et kui arutelud lähevad natuke liiga kaldu, see mingisugusel määral mõjub ja ärritab mind,” ütleb ta.

Kõige teravamalt meenutataksegi Pätsi just seetõttu, et ta ühelt poolt koondas võimu 30ndatel enda kätte ja teisalt lasi selle ilma vastuhakuta Nõukogude Liidul 1940ndal aastal üle võtta. “Ma tean, et keegi on siin vahetevahel küsinud, et noh, oleks võinud endale kuuli pähe lasta. No oleks küll, aga no mõelge ise korraks. Seda on õlleklaasi taga arutledes lihtne öelda, aga reaalses elus teha üsna keeruline. Ma tõesti kogu südamest loodan, et mitte ükski Eesti poliitik tulevikus ei peaks enam kunagi sellise dilemma ees olema,” ütleb Madis.

Näitemängu abil 100 aastat tagasi

Tallinna Reaalkooli uksest astub sisse näitleja Raivo E. Tamm. Ka temal on Pätsist oma selge arvamus. “Kritiseerijaid leidb alati ja näpuga näitajaid ja tagantjärgi tarkasid on kindlasti veel kõige rohkem, kes siis ütlevad, et tegelt oleks pidand nii tegema ja tegelt oleks pidand naa tegema, aga sa iial ei tea, mis sa ise oleks teinud, kui sa oleks olnud sellises olukorras,” mõtsikleb ta.  

Lisaks Tammele astub Reaalkooli uksest sisse Tamme ametivend, näitleja Rednar Annus. Koos lavastaja Reeda Tootsiga võtavad nad istet koolidirektori kabinetis ja käima läheb päris esimene proov Karl Martin Sinijärve kirjutatud teksti alusel, kus tegelasteks Eesti Vabariigi esimese ajutise valitsuse ministrid Konstantin Päts ja Andres Larka. Stseen, mida harjutatakse, viib meid ajas täpselt sada aastat tagasi - 1918. aasta 25. veebruari hommikusse. I maailmasõda oli tolleks hetkeks käinud juba kolm ja pool aastat, Venemaal olid eelneval sügisel võimu haaranud enamlased, kes olid mõned kuud laamendanud ka Eestis. Ent nüüd pistsid nad põgenema lähenevate Saksa vägede eest. Nagu teame, siis selles segases olukorras kuulutas Eesti end iseseisvaks ja 23. veebruaril loeti Pärnus ette iseseisvusmanifest.

Vähem räägitakse aga sellest, et esimest kiirelt moodustatud ajutise valitsuse koosolekut kogunes valitsus pidama 25. veebruari hommikul just siia Reaalkooli. Koosolekut juhtis ministrite nõukogu esimehena Päts, kelle rollis siin praegu on Raivo E. Tamm. Rednar Annus kehastab sõjaminister Larkat.

Ehkki tükk ise tuleb 25. veebruril ettekandele kooli saalis ja kujutab ajaloolisi suurkujusid hetkedel, mil nad tähtsalt koosolekult välja jalgu sirutama ja juttu ajama tulevad, on proovitegemine koolidirektori kabinetis siiski sümboolne. Just täpselt siin direktori kabineti seinte vahel see esimene Eesti Vabariigi valitsuse koosolek tol hetkel aset leidis.

Terve päev tähistamist

Selle tüki ettevalmistamise ja tegelikult kogu seda sündmust meenutava päeva eestvedaja Reaalkoolis ongi ühe toonase tähtsama päevakangelase Konstantin Pätsi pojapoja poeg Madis. Ta on kooli vilistlane ja hoolekogu liige. Tema enda kolmest lapsest kaks on veel praegugi samas koolis tarkusi omandamas, üks lõpetanud. Kavandatav näitemäng on vaid osa kooli ruumes toimunud valitsuse esimesesest istungist möödunud sajandi tähistamisel.

Madis näitab meile kavalehte, mille esi- ja tagakülg on kujundatud täpselt 100 aasta taguse Päevalehe eeskujul. Lehe sisemised küljed võtab enda alla tänavuse pidupäeva kava ja sealt näeme, et plaanis on toonaseid sündmusi taaselustada nii piduliku aktuse, kõnepidamiste kui muude teemakohaste tegevustega. Näiteks plaanivad kooliõpilased kleepida juba hommikul tänavatele plakatid iseseisvusmanifesti tekstiga, nagu seda tehti 100 aastat tagasi, et linnarahvast oma riigist teavitada.

“See oli Eesti riigi esimene samm”

Madise sõnul on tolle päeva sündmusi põhjust meenutada just seetõttu, et tegelikult just 25. veebrurail 1918 astus vastselt välja kuulutatud Eesti riik ka reaalselt ajaloo areenile. “See oli Eesti riigi esimene samm. Eesti riigi täitevvõim astus sellel päeval töösse ja sellega oli Eesti riik reaalselt ka tekkinud,” ütleb ta.

Seega sellest hetkest sai see riik hakata end looma - kõigepealt Saksa okupatsiooni tingimustes ja siis juba Vabadussõjas bolševike vastu võideldes.

Pätsi rolli meie riigi tekkes ei saa seejuures alahinnata. “Kui me nüüd võrdleme näiteks sedasama 1918. aastat ja neid sündmusi ja 1940. aastat, siis mul ei ole kunagi päris kohale jõudnud, ma ei ole aru saanud, miks tänapäevases kontekstis justkui see 18nda aasta temaatika, sellest peaaegu ei räägitagi? Ja siis, kui sellest räägitakse, siis sageli me saame ikka teada seda, et Eesti riiki tegi hästi suur hulk inimesi, mis on iseenesest õige. Seal nagu see Konstantin Pätsi roll kuidagi hajub selles mõttes, et oli ka teisi. Kui me jõuame nüüd 40ndasse aastasse, siis justkui nagu Konstantin Päts üksinda tegi kõike, mis on ju ka nendele, kes vähegi ajalugu tunnevad, nad ju teavad, et see on ka ebaõige. Ka siis tehti ühiselt need otsused,” arutleb Madis.   

Ka nüüdse esimese valitsuse koosoleku ainetel valminud tüki autor, kirjanik ja samuti Reaalkooli vilistlane Karl Martin Sinijärv, leiab, et Pätsi rollist Eesti riigi ajaloos rääkides ei saa teda lihtsalt ühe hoobiga paika panna. “Meil on selliseid tegelasi, kes on ajaloo sees piisavalt suured, et suuta olla vastuolulised, kellele ei saa panna ühte silti külge, et nii – see hea vend, see halb vend,” räägib ta.

“Mahamüümise” eest 16 aastat vanglat

Sinijärv toob Pätsist rääkides välja, et Pätsi enda ja tema perekonna saatus oli seejuures sama traagiline, nagu ülejäänud rahval, mistõttu on raske teda pärast Eesti riigi hävitamist võõrvõimu poolt selle mahamüüjaks tembeldada. “Päts pidi selle valu ja õnnetusega veel 16 aastat elus olema. Sisuliselt iga aasta koha, mis ta riiki sai juhtiuda, tuli tal kolm aastat vangis istuda. Nii et ei ole just päris selline saatus, mida endale tahta. Ja kui siin hakata mingisugusest mahamüümisest rääkima, siis andke andeks – müügitehing eeldab nagu millegi vastusaamist. Mulle tundub, et Päts sai endale 16 aastat vangimaja vastu. Ei ole väga hea diil,” lisab Sinijärv.  

Pätside pere küüdidati Nõukogude võimu poolt Venemaale Baškiiriasse 1940. aasta 30. juulil samast Kloostrimetsa talust. Matti Päts ütleb, et need sündmused jooksevad tal senimaani silme ees, nagu mingi film. “Ma olevat teinud kõva kära ja karjunud kõvasti, et ma ei taha Venemaale minna. Paljugi, mis üks seitsmeaastane ei taha Venemaale minna. Pandi autosse ja viidi,” meenutab Matti.

Aasta elas perekond Baškiirias Ufas koos, kuid siis perekonna täiskasvanud liikmed arreteeriti. Matti ja tema noorem vend Henn paigutati lastekodudesse, kus Henn 1944. aastal nälga suri. Matti isa Viktor suri 1952. aastal Moskvas Butõrka vanglas. Tagasi Eestisse jõudsid pärast sõda vaid Matti ja tema ema Helgi.

Vanaisa Konstantin lõpetas oma elupäevad tänases Tveri oblastis Buraševo psühhiaatriahaiglas 1956. aastal.

Venemaal Buraševos kõva sõna

1990. aastal toodi Konstantin Pätsi säilmed Eestisse ja maeti ümber Metsakalmistule Pätsi perekonna rahulasse. Huvitav on seejuures asjaolu, et sealsamas Venemaal Buraševos tärkas Pätsi vastu juba toona 90ndal aastal tõsine huvi, kui saadi teada, et tavalise patsiendi asemel oli seal kunagi surnud Eesti president. “Võimalik, et seal külas ei olnud väga palju midagi varem juhtunud. Igal juhul täna on, nagu ma aru saan, Konstantin Päts Tveri oblasti Buraševo külas väga kõva sõna. Hiljuti rääkisin Eesti diplomaatidega, kes teatasid mulle, et Buraševos tahetakse teha küla keskväljakut ja nimetada seda Konstantin Pätsi väljakuks ja nad tahavad isegi ausamba püstitada sinna Konstantin Pätsile,” räägib Madis.  

Ent tuleme nüüd nende hilisemate sündmuste juurest uuesti tagasi Eesti riigi loomise ja valitsuse esimese kokkutulemise juurde. “Hiljuti lugesin kirjanik Artur Adsoni mälestusi ja ka tema on seda päeva meenutanud ja kirjutanud, et kuni selle päevani, 25. veebruarini, oli Eesti iseseisvus või Eesti riiklus selline suhteliselt ähmane mõiste. Paljud ei saanud sellest aru, paljud pidasid seda ilmvõimatuks naiivsuseks. Aga pärast seda 25nda hommikut, kui vähemalt Tallinnas inimesed nägid, et Eesti valitsus on ametisse astunud ja tegevusse astunud, siis pärast seda see ei olnud enam ähmane mõte, vaid sellest sai reaalsus,” räägib Madis.   

Sellest esimesest valitsuse koosolekust pole säilinud ühtegi ametlikku dokumenti ega ka ühtegi fotot. Päevasündmusi saab tagantjärgi jälgida siiski kaasaegsete mälestuste kaudu - nii on teada ka sündmused, mis tol päeval peale koosolekut toimusid. “Valitsus tuli sinna Reaalkooli ette ja Konstantin Päts luges ette ka iseseisvusmanifesti. Sinna ette olid rivistatud ka rahvuslikud väeosad ja minu arusaamist mööda toimus tollel päeval seal Reaalkooli ees ka esimene kaitseväe paraad. Tõsi, selline väike ja tagasihoidlik,” räägib Madis.  

Osaleb ka peaminister

Nii et sündmusi, mida tollest päevast taaselustada, on üksjagu ja selle taaselustamisega liituma oodatakse Reaalkooli juurde kõiki huvilisi. Osaleda on lubanud ka mitmed valitsuse liikmed eesotas peaminister Jüri Ratasega.

Aga president? “Olen juba kutsunud, aga tean ka, et proua presidendil on tollel päeval samal kellaajal juba üks teine ülesanne või antud lubadus. Nii et vähemalt praeguse seisuga ta arvas, et ta ei jõua meie üritusele. Aga oleme temaga kokku leppinud, et ta on igal juhul oodatud ja kui ta jõuab või saab, siis ta ühineb meiega jooksvalt,” vastab Madis.

Oluline ongi seejuures mõista, et seda päeva ei peaks jääma varjutama mingid tänapäevased vaidlused Konstantin Pätsi isiku üle, sest need ei puutu asjasse. “Ega me sellel päeval ei mälesta või ei meenuta niivõrd Konstantin Pätsi – jah, tal oli kandev ja keskne roll nendes sündmustes – aga me ikkagi meenutame Eesti riigi loomist, loomise fakti ja kõiki neid inimesi, kes selle asjaga seotud olid. Jüri Vilms, Jaan Poska, Konstantin Konik. Me ju teame neid nimesid, see nimekiri on pikk. Ega tegelikult Eesti ajaloos ei ole olnud väga palju neid hekti, kus Eesti poliitilised jõud on olnud väga ühel meelel,” ütleb Madis.  

Ja kahtlemata on tänavu üks seda päeva tähistav tähtsündmus seesama Sinijärve kirjutatud väike näitemäng. Kuidas üldse kirjutada näidendit valistuse koosolekust, millest on teada vaid see, et väga täpselt me seal arutatut ikkagi ei tea? “Ega ma ei pretendeeri ajaloolase karjäärile ega ajaloolase oskustele. Ma ikkagi mõtlen asjakesi välja. Aga seal on nii palju pisiasju, mis inspireerivad ja mis võimaldavad mõtelda, et miks ei võinud olla nii? Miks nad ei võinud nõnda rääkida? Praegu on selles mõttes eriti hea ja mugav, et kõik asjaosalised on ammuilma surnud ega ole kedagi, kes võiks uksest sisse tulla ja öelda, et ei olnud nii, hoopis teisiti oli,” ütleb Sinijärv.

Raivo E. Tamme kutsus sellesse pisikesse tükki Konstantin Pätsi mängima Madis Päts ise. Kusjuures Tamm on ka korra varem juba ühes etenduses noort Pätsi mänginud ja ütleb, et päriselt elanud isikuks kehastumine on keerukas. “Selles suhtes keeruline, et ma olen maksimalist ja ma tahan teha täiusliku koopia, et inimene, kes seda vaatab ja näeb, ütleb, et ongi täpselt. Ma tahan, et see oleks tema reakstioon,” räägib Tamm.  

Tagasi üles