Agu Uudelepp «Radaris»: Eesti kiirabi lähtub põhimõttest, et kui on kallal surmatõbi, siis saab ikka taksost abi Täiendatud 22:32!

Agu Uudelepp on tuntud Eesti kommunikatsiooniekspert, kelle raske võitlus vähiga eelmisel sügisel esmakordselt avalikkuse ette jõudis. Ehkki riigi- ja poliitikateaduste doktor pole elus ühtegi suitsu teinud, põeb ta neljanda staadiumi kopsuvähki. Siirded sellest olid jõudnud talle ajju ja Eesti arstid teatasid, et midagi pole enam teha.

Kohtume Agu Uudelepaga Pariisis jaanuari keskel. Ehkki ilm on vihmane, on siin siiski 10 kraadi sooja. Just pehmem kliima oli see, miks perekond Uudelepp hakkas otsima võimalust elada väljaspool Eestit.

Alates kahe aasta tagusest ajast, mil Agul diagnoositi neljanda staadiumi kopsuvähk, on ta pidevalt erinevaid tablette neelanud. Kuid ajast, mil Agu Pariisi doktorite hoolitsuse alla sattus, vahetati tal välja kõik tabletid, mille varasemalt Eesti arstid määranud olid.

«Ma olin täiesti veendunud, et ajusiire võimaldab mul vaadata lillepeenart altpoolt.»

«Kui me võtame homse päeva välja, siis siin on neli tabletti hommikus, kolm tabletti õhtus,» näitab Agu oma ravimikarpi. Seal on sellest nädalast veel kolme ja poole päeva tabletid võtmata. «Praegu te näete siin suurusjärgus 700 euro eest tablette.»

Agu peas on suur arm. See on ajuoperatsiooni tagajärg. Operatsioon, mille kohta Eestis öeldi talle, et ei siin ole enam midagi teha...

«Ma olen jäärapäine. Kiusu pärast ei sure ära.»

Pariisi elama kolisid Uudelepad möödunud aasta sügisel. Tõukeks oli Agu haigus, põhjuseks Agu abikaasa Annika uus töö OECD-s. Agu tervis oli sügisel väga kehv. Ta köhis pidevalt, oli väga nõrk, suure osa päevast lihtsalt magas. Sõna otseses mõttes hääbus lähedaste silme all. Kui keegi küsis, mida Agu teeb Pariisis, ei tahtnud ta vastata. Mehe haigust hoidis pere vaid siseringis.

«Nüüd ma vähemalt tean, kuidas vastata küsimusele, et mida ma teen siin Pariisis. Ma elan!»

Oma kogemustest rääkides on Agul väga konkreetne sõnum meile kõigile.

«Kui te tunnete, et teil on mingi jama, siis minge kohe kontrolli. Ja küsige alati teine arvamus kõrvale.»

Agu haigusloo juures on detaile, mis panevad korduvalt küsima - miks arstid midagi ei teinud? Miks ignoreeriti ilmselgeid fakte?

«Lugesin oma epikriisid nüüd uuesti läbi,» räägib Agu. «Maikuus kurtsin ma esimest korda, et mul on tekkinud mingi nägemise probleem. Pilt nagu hakkab lahku jooksma. Ja et tujukõikumised on tekkinud. Vihastan oma pooleteise aastase lapse peale niimoodi, et mine kätega kallale. Absoluutselt mitte minulik. Ja selle peale lugupeetud raviarst ütles, et noh, peaks minema silmaarstile silmasid kontrollima ja kui tunnete, et ärritunuks muutute, siis leidke keegi, kellega rääkida.»  

Et kõigest aru saada, läheme veidi ajas tagasi. 2015. aasta lõpus läks Agu lapsega arsti juurde, sest talle tegi muret lapse köha. Perearsti vastuvõtul hakkas aga Agu ise köhima.

«Ma olin ise köhinud jupiti,» ütleb mees oma köha kohta. «Oma köha pärast ma poleks arstile läinud.»

Agu suunati uuringutele. Kaks kuus hiljem oli selge, et Agul on kopsuvähk. Neljas staadium. Arvatavaks elueaks pakkusid arstid talle aasta.

Tänaseks on Agu kopsuvähiga elanud ligi kaks ja pool aastat.

Kuid möödunud aasta augustist hakkas Agu tervis kiiresti halvenema. Ehkki oli uuritud ega kopsuvähi metastaasid pole mujale kehasse levinud, oli seni jäetud kõrvale pea ja aju. Miks arstid nii otsustasid, on Agule siiani suur küsimärk, sest kui ta haiguse kohta materjale otsis, leidis ta, et see vähivorm väga tõenäoliselt annab metastaase ajju.  

Kui aju uurima hakati, oli Agu diagnoosist möödas aasta ja seitse kuud. Ajust avastati ligi 6,5 cm suurune kasvaja. Arst ütles, et seda ei saa opereerida. Agule tehti kogu aju kiiritust.

«Mulle tuli see üllatusena, et kui mul aju ees on kuskil vähk, et siis kiiritatakse tervet aju kümme korda.»

Lisaks tuli Agul hakata iga kolme nädala tagant võtma ravimit Keytruda, mille ühe korra hind on 5000 eurot. Seejuures on tegemist ravimiga, mida Haigekassa ei kompenseeri. Agu maksis ravimi eest algul omast taskust, hiljem toetasid teda annetajad ja Vähiravifond Kingitud Elu.

Tervis halvenes jätkuvalt. Novembris kukkus Agu kokku. Täna võib öelda, et kokkukukkumine päästis ta elu.

«Minestasin kodus diivani ees.»

Kiirabi viis Agu koheselt Pariisi Ambroise Paré haiglasse.

«Seda ma julgen küll öelda, et seal tehti paari päevaga rohkem uuringuid, kui mõne kuuga Eestis,» hindab mees. «Eesti kiirabi lähtub sellisest kuldsest põhimõttest, et kui on kallal surmatõbi, saab ikka taksost abi. Ehk niipea kui sind on ära stabiliseeritud, lükatakse oma vastutusalast välja kohe. Kui uuesti kokku kukud taksos, siis see on taksojuhi probleem nähatavasti.»

Ajukasvaja tõttu saadeti Agu sealt haiglast edasi järgmisesse haiglasse - Hopital Fochi. Seal lõigati kohe kasvaja ajust välja.

«Ärkamise tunne oli täielik üllatus. Nina ei olnud enam tatine, köhima ei ajanud. Seda, et tasakaal on tagasi, seda ma sain teada järgmisel päeval, kui lubati voodist püsti tõusta.»

«Siin on meditsiinisüsteem teistsugune. Haiglad on küllaltki spetsialiseeritud: kiirabiga viidi ühte haiglasse, sealt edasi teise, kiiritus toimub kolmandas. Siin ei ole sellist patsient toogu kogu oma haigekassa raha meile süsteemi. Vaid meditsiinisüsteem on patsiendi jaoks.»

Kui lühidalt kokku võtta, siis Agule ei tehtud kõiki vajaminevaid uuringuid, ei kompenseeritud ülikallist vähiravi ning öeldi, et ajukasvajat välja lõigata pole võimalik.

«Ma olin täiesti veendunud, et ajusiire võimaldab mul vaadata lillepeenart altpoolt.»

Kui Pariisis öeldi Agule, et jah, me lõikame ajust kasvaja välja, ei kahelnud ta hetkekski.

«See koht, mida lõigati, on niisugune, et seda muret, et ma ärkan üles ja olen nagu imik, kes rääkida ega kõndida ei oska, ei ole. Tüsistus on see, et ma ei ärka üles. Perele on hull, aga endale on üsna ükskõik.»

Abikaasa toetas otsust operatsioonile minna. «Ma arvan, et näha seda, mismoodi sul lähedane lihtsalt kustub vaikselt ära… Seda ma ju tegelikult tegin septembris, oktoobris ja novembris. Nädal nädalalt läks asi viletsamaks. Kui tahta seda aega kuidagi kirjeldada, siis see oli üsna kurnav ja ebameeldiv aeg. Seejuures mul on kaks väikest last, kellega ma peaks mängima ja toimetama… Praegu, kuna ma olen parandamatu optimist, siis meil on kokku lepitud, et kui ilmad soojemaks lähevad, läheme jalgrattaga sõitma ka.» Agul on 6aastane poeg ja 2aastane tütar.

«Kui sa võtad endale selle teadmise, et sa ei saa praegu ära minna kasvõi ainuüksi selle pärast, et siis su tütar ei mäleta sind… see nagu ka ei ole õiglane. Tal vend mäletab, võiks tema ka mäletada. Ja üldiselt muidugi tahaks lõpuaktustel ära käia.»

Pariisis tehakse Agu ajule täppiskiiritust. Selle viimane seanss peaks olema järgmisel nädalal. Siis, loodab Agu, peaks ajuga selleks korraks korras olema. 21. veebruaril saab Agu Eesti presidendilt teenetemärgi.

Agu paneb kõigile vaatajatele südame, et käige sõeluuringutel, ärge jätke võimalust ennast kontrollida, kasutamata.

Loe ka neid

Tagasi üles