«Radar»: Soome ekspeaminister Aho eestlaste alkoärist Soomes: aktsiis peab tõusma ka Lätis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Seekordses «Radaris» andis 1991. aastast kuni 1995. aastani Soome peaministri ametis olnud Esko Aho oma hinnangu taasiseseisvunud Eesti esimestele sammudele ning rääkis muuhulgas Venemaa tegutsemisest Soome lahel ja eestlastele kombeks saanud alkoholi tassimisest Helsingisse.

Esko Aho oli Soome peaminister aastatel 1991. kuni 1995. Ehk just neil aastatel, mil Eesti 91. aasta augustis vabaks sai ning kuni ajani, mil Vene väed täpselt neli aastat hiljem siit lahkusid.

Oma sõnul oli Aho mingis mõttes Soomes privilegeeritud, sest peaministri residentsis Kesärantas polnud veel nähtav CNN. Seepärast vaatas ta päris palju Eesti televisiooni. 1991. aasta augustis oli põnev jälgida Eestis toimuvat. «Nägin, kui meelekindlad ja pühendunud olid eestlased, uskudes, et nüüd taastub iseseisvus,» meenutab Aho.

Miks oli Soomele oluline, et Eesti iseseisvuse tagasi saaks? Oli see ikka tähtis?

Oli ikka. Vaatasin just, mida olin neil päevil kirja pannud. Nimelt et minu arvates on Eesti, Läti ja Leedu umber samas olukorras, kui Soome oli 1917. aasta lõpus, mil meie iseseisvuse välja kuulutasime. Arvan, et samamoodi oli Eestis. Teil polnud alternatiive. See oli võitlus ellujäämise nimel. Olukord oli soodne teie puhul iseseisvuse taastamiseks. Seda võimalust tuli kasutada. Uusi võimalusi ei pruukinud tulla.

Aho esimene ametlik reis Tallinnasse leidis aset pool aastat pärast augusti sündmusi.

Esimese ametliku visiidi Eestisse tegin 1992. aasta alguses. Siis oli peaminister juba Tiit Vähi. See oli pärast Savisaart. Pean ütlema, et oli huvitav kogemus näha, kui raske oli Eesti majanduslik ja isegi poliitiline olukord.

Milline oli Tallinn?

Ütleksin, et päris kole. Pime. Külm paik. Mäletan, et oli väga külm. Ilmselt veebruar.

Külmem kui Soomes?

Külmem kui Soomes. Ja eriti... Mäletan, kui ametlikul lõunasöögil oli nii külm, et veidi raske oli süüa.

Aho külastuskäigu ajal oli Eesti pikka aega vaevelnud küttekriisi käes. Venemaa oli igasuguse kütuseveo Eestisse pidurdanud. Ja meil polnud kütuse soetamiseks endal raha. Lasteaiad ja koolid töötasid 13-kraadises soojas. Tanklate järjekorrad venisid kilomeetri pikkusteks, kuid kütust jagus vaid üksikutele.

Viimases hädas pöördus tollane peaminister Edgar Savisaar Soome poole. Lepiti kokku, et Soome annab garantii laenule, mille alusel saab Eesti Nestelt 100 000 kütteõli majade- ja asutuste kütte tarbeks. Ja Soome aitas.

«See juhtus väga kiiresti. Ühel varahommikul, vist oli teisipäev...Helistas mu sõber Esko Ollila Soome Pangast. Ta oli Lennart Meri ja veel paljude eestlaste sõber. Ta helistas, et Eesti peaminister Savisaar on laevaga teel Soome ja sooviks minuga kohe kohtuda. Ta tuli ja kirjeldas, kui raske on olukord. Samal päeval arutasime valitsuses ja otsustasime kohe, et anname oma garantii,» meenutab Aho eestlastele kütusegarantii andmist.

1992. aasta suvel sai Eesti oma raha. Olgugi, et Eesti oli aasta vabana vastu pidanud, olid soomlased Eesti tuleviku suhtes pessimistlikud.

«Käibele võeti uus, oma raha. Oli palju kahtlusi, kas Eesti suudab oma rahaga ellu jääda. Arvan, et meil oli parem arusaamine kui Eestil endal, milline on tegelik elu. Aga lõppude lõpuks oli vist hea, et eestlased ei mõistnud kõiki riske ja raskusi, sest muidu nad poleks suutnud neid toiminguid ära teha,» sõnab A

Mõned kuud pärast krooni käibele tulekut toimusid vabas taasiseseisvunud Eestis esimesed valimised, mille võitis erakond Isamaa. Peaministriks sai 32-aastane Mart Laar, justiitsministriks metsnikupaberitega Kaido Kama, portfellita ministriks 26-aastane Jüri Luik.

«Pole üllatav, vastustuse võtnute seas oli kogenematuid inimesi. Aga ma ei usu, et me suhtunuks Eesti peaministrisse ja ministritesse nagu tulnukatesse. Pigem võtsime neid kui nooremaid vendi ja õdesid, kes vajasid kriitilises olukorras veidi toetust.

Nad arvasid, et on vaid aja küsimus, kui nad jõuavad Soome tasemele. Soome on nagu eeskuju ja nad võtavad Soome edumudeli kohe Eestis üle. Mõistmata, et Soomel oli kulunud selle saavutamiseks aastakümneid.»

Kuigi Aho oli Eesti eluga hästi kursis, sai ta 1992. aasta talve päästnud rublatehingust teada alles dokumentaalfilmi Rodeo nägemisel. Laar ja mõned tema lähikondlased otsustasid selleks, et kuskiltki riigikassasse raha saada, müüa salaja kroonivahetusest Eesti panka allesjäänud 70 000 rublad Venemaaga sõjas olevatele tšetšeenidele. Müügi eest saadud pea 2 miljonit dollarit päästsid Eesti eeloleva talve. Kuid osutusid põhja vedavaks ankruks Laarile ja tema valitsusele.

Ka oli Aho äärmiselt pessimistlik Laari otsuse üle kehtestada Eestisse ühtne tulumaks.

«Minul polnud usku ühetaolise tulumaksu süsteemi. Ilmselt tegime vea, kui arvasime, et kulub väga palju aega, enne kui Eesti suudab täita kõik ülesanded ja nõuded, mida oodatakse tavaliselt riigilt. Aga me eksisime.»

Olgugi, et asjad paranesid, pidid eestlased välja mõtlema, kuidas seda ise teenida. Ja taaskord vaadati Soome poole - osteti Tallinnast alkohol kaasa ning müüdi Helsingis suure kasumiga maha. Kas see oli tol ajal Soome valitsuse jaoks probleem?

«Arvan, et selline äri käis meil ka ilma eestlasteta. See polnud mingi eriline nähtus. Mina ei mäleta, et see oleks olnud suur mure. Muidugi oli seda näha... Aga me saime aru, et Eesti olukord on nii keeruline, et lihtsaid lahendusi ei ole.»

Ainus vahe on nüüd, et alkohol ei tule enam Tallinnast või Eestist, aga hoopis Lätist. Te olete olukorraga tuttav?

«Jah. See on maksustamise teema. Arvan, et see on üks katsumusi Soome ja Eesti jaoks. Meil on vahel raske mõista, miks alkoholiaktsiis pole mujal kõrgem... Nüüd aktsiis tõuseb, aga peaks tõusma ka teistes riikides, et saaksime vältida selliseid nähtusi, mis olid Soome ja Eesti vahel ning nüüd on Soome, Eesti ja Läti vahel.»

Mida arvab aga Esko Aho Venemaa viimase aja käitumisest Soome lahes ning Eesti ja Soome riigipiiridel?

«Arvan, et oleme näinud Venemaal midagi, mida Jegor Gaidar, endine Venemaa peaminister, kirjeldas seda oma raamatus «Impeeriumi hukk». Ta ütles, et Venemaad tabab impeeriumijärgne nostalgia.»

«Venelastel on raske leppida asjaoluga, et Venemaa roll maailmaareenil pole enam sama mis NSV Liidu ajal. Nad tunnevad, et neid alandatakse. Et välismaailm ei võta Venemaa püüdlusi ja huvisid küllalt tõsiselt. Venemaa pole midagi ainulaadset,» üritab Aho Venemaa poliitilisi sisepingeid lahti mõtestada.

«Kui vaadata Türgit, Hiinat või muide, ka USA-d...Mida ütleb Donald Trump? «Teeme Ameerika jälle suureks!» See on nostalgia. Mõte, et see, mis riigil oli, tuleb tagasi saada. Tänapäeva maailmas on see võimatu missioon. Me ei saa minna tagasi. Venemaa põhiprobleem on, et venelastel on väga raske aru saada - maailm on uus.»

Tagasi üles