«Radar»: Pärnu abilinnapea osavad PRIA-skeemid (10)

Vastus raha saamiseks on lihtne – kõige mugavam on asju ajada läbi Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti ehk PRIA. Ja täpselt nii seda siin Pärnumaal tehaksegi. Tegijateks tänane Pärnu abilinnapea Siim Suursild, kohalik kalurite juhtfiguur Arne Taggo ja nende partnerist kalur ning ettevõtja Margus Post. Seejuures kõigil kolmel on võimalus seda PRIA rahakülvi kohapealt suunata. Vaatame esmalt ühe sadama lugu Pärnu lähedal Audru külje all. Liu sadamas rullub lahti piltlik skeem, mis näitab, kuidas sadade tuhandete maksumaksjalt saadud eurodega on võimalik käima panna oma erafirma. Ja teha seda nii peenelt, et maha suudetakse raputada ka osa endisi partnereid. Kuidas on see võimalik?

Asume vastuseid otsima samast Liu sadamast. On detsembri keskpaik ja üle pika aja tuulevaikne ilm. Rannakalurid on täna merel ja saavad oma mõrdadest saaki välja tuua. Lius toimetab aktiivselt veerandsada kalurit. Teiste seas on täna merel ka Rannar Mango, kes keskpäeva paiku koos paarilisega sadamasse jõuab. Täna siputab neil paadis paari kasti jagu ahvenat. “Üldiselt me võtame ainult ahvenat praegu – ülejäänud päästame vabaks,” selgitab ta.        

Sadam sai üle 900 000 euro

Kalakastid tõstetakse siin auto peale, et viia edasi kokkuostjatele. See on omakorda veidi kummaline, sest siiasamma sadamasse on PRIA raha toel püsti pandud uhke rajatis, mis peakski olema mõeldud sadamasse jõudva kala esmaseks vastuvõtuks ja käitlemiseks. Uus hoone on kenasti kasutusel ja samal ajal, kui Mango oma meestega valmistub kala mujale viima, näeme, et valge kaubikuga tuuakse siia kala hoopis kusagilt mujalt. Mango ütleb, et nii see siin käibki, sest kohalikud kalurid selles majas toimetava rahvaga tegemist teha ei taha. “Liu sadama kaluritest ei müü täna keegi siia,” kinnitab ta.  

See sadamahoone rajati siia sisuliselt tühjale kohale ja valmis 2014. aastal. PRIAlt saadi selle rajamiseks 911 000 eurot, millele lisandus arendajate omafinantseering. Ka Mango on sellesse majja siin umbes 50 000 eurot pannud ja tänu oma ehituskogemusele omal kulul siin mõnekümne tuhande eest ka ise kättpidi küljes olnud. Kokku kalkuleerib ta isiklikuks panuseks üle 70 000. Selle maja võtit tal aga pole. Kohalike kalurite asemel toimetab siin hoopis üks firma - osaühing Liu Fish. “No mul on väga raske seda vaadata. Palju vaeva ja tööd on ära tehtud ja raha ära raisatud ja tolku nagu ei ole midagi,” ütleb ta.  

Majas tegutseb kahe mehe firma

Selle Liu Fishi omanikeks on Pärnumaal tuntud kalandusettevõtjad Arne Taggo ja Margus Post - samad mehed, kelle eestvedamisel seda hoonet siia rajama hakatigi. Sadama kinnistu ise kuulub tulundusühistu kaudu kohalikele kaluritele ja et siia midagi ehitada, tuli kõigepealt kaluritega oma plaani arutada ja nad nõusse saada. Mango meenutab, et plaan nägi ette kala esmavastuvõtuhoone rajamist, mis mõeldud eelkõige räime külmutamiseks. Kalurite seisukohast tundus see vajalik, sest seni anti räim kohe kokkuostjale ja kuna räime kokkuostuhind oli madal, polnud kalurid rahul. Mõte oli asja ise teha ja rohkem raha endale jätta. “Ta peaks ära külmutatama, ladustatama ja siis ise turustatama,” ütleb Mango.

Selleks, et projekti teha, tuli sadama omanikult ehk kalurite tulundusühistult hankida hoonestusõigus. Selle omandamiseks loodi kolm MTÜd ja kohalikud kalurid olid nõus hoonestusõiguse ehk sisuliselt sadama omanduse 50 aastaks ära andma. Kõik kalurid võisid astuda ka nende MTÜde liikmeks, aga selleks oli vaja projekti omafinantseeringuna raha igaühel juurde panna. Seetõttu ei tulnud suur osa kaluritest projektiga kaasa. Rannar Mango, tema onu Ain Mango ja kasuisa Ülar Eha otsustasid aga liituda ja on tänaseks panustanud igaüks vähemalt 50 000 eurot.

Projekti vedas abilinnapea

Asja eestvedajateks nendes MTÜdes olid Taggo ja tema tänane äripartner Margus Post. Paberimajandust ja projektikirjutamist kutsuti korraldama kohalik poliitik, IRLi kuuluv endine Audru vallavanem ja tänane Pärnu abilinnapea Siim Suursild. Ka tema astus nende MTÜde liikmeks. Mango räägib, et kogu asja ajas ja otsused langetaski just see kolmik.

“Viie aasta jooksul meil oli üks üldkoosolek. Aga selle viie aasta jooksul minu käest küsiti ainult raha – et on vaja raha laenata, et projekti edasi vedada – ja see oli kõik. Heas usus, ma ei kontrollinudki midagi, kas asi on õige või on asi vale,” ütleb Mango.  

Ühte asja paluti Mangolt siiski veel. Majaehituse käigus tekkis probleem ehitajatega ja töö jäi vahepeal pooleli. Selle lõpetas teine ehitusfirma, kuid oma kuludega tuli appi ka ehituskogemusega Mango. “Teostatud tööd ja materjalid võivad olla ka kuskil paarikümne tuhande ringis, mis täna ripub kuskil õhus,” lisab ta.  

Projekti vedajatel uus idee

Seega õhus ripub selle majaga seoses Mangol vähemalt 70 000 eurot. Igal juhul kalamaja ise sai 2014. aasta teises pooles valmis, kuid projekti eestvedajate ehk Taggo, Posti ja Suursilla plaanid olid selleks hetkeks muutunud. Enam ei soovitud siin hakata räime külmutama, vaid hoopis kala fileerima. Ja et seda tegevust alustada, tulid mehed nüüd uuesti liikmete juurde jutuga, et raha on juurde vaja. “Mulle tuldi pakkuma, et kas sa tuled selle fileerimisäriga kaasa. Siis ma alguses küsisin, et mis see nagu tähendab, millega ma arvestama pean – mis summadega? Siis põhimõtteliselt öeldi, et 50 000 liikme pealt,” meenutab Mango.  

See 50 000 tulnuks maksta lisaks juba tehtud investeeringutele ja Mangol seda raha enam polnud. Samuti oli tema jaoks probleem selles, et PRIAle oli lubatud, et majas hakatakse räime külmutama, mitte muud kala fileerima. “See maja on ikkagi räime jaoks loodud – miks hakata tegema pool vägisi, vastuolus seadustega midagi muud?” küsib ta.

“Kus on kohver, kuhu raha sisse panna tuleb?”

Seega Mango, tema kasuisa Ülar Eha ja onu Ain Mango jäid fileerimisärist välja. Majas hakkas tegutsema ettevõte, mis mõne aja möödudes liikus sujuvalt projekti niiditõmbajate Arne Taggo ja Margus Posti omandusse. Mangol ja teistel kõrvale jäänud kaluritel sinna majja enam asja pole. “Ma ei pääse sinna enam sissegi, kuna ukselukud-asjad on kõik ära vahetatud. Seal ei ole põhimõtteliselt ruumigi enam, kuna see Liu Fishi tegevus on kogu selle hoone ära hõivanud. 15 mehest on järgi jäänud ainult kaks. Nad ju põhimõtteliselt said selle maja ja kogu tootmise võileivaraha eest enda kätte,” räägib Mango.  

See on ühe poole kirjeldus olukorrast, kuid soovime kuulata ka teist. Lepime Margus Posti, Arne Taggo ja Siim Suursillaga kokku kohtumise samasse Liu sadamasse. Kohtumisele tulevad aga vaid Taggo ja Suursild kahekesi. Samas tootmishoone kõrval platsil proovivad nad kõigepealt meid veenda, et mingit lugu siin tegelikult ei ole ja seega pole ka intervjuud vaja teha. Taggo küsib meilt koguni näha kohvrit, kuhu nad peaks raha sisse panema - see on viide sellele, et nende arust on meid siia aetud Mango poolt tema saamata jäänud võlga tagasi nõudma.

Lõpuks siiski nõustuvad Taggo ja Suursild asjadest kaamera ees rääkima ja võtame istet tootmishoone kontoripoole peal. Suursild räägib, et tema sattus siia projekti 2009. aatal, kui kalurid kutsusid teda erinevaid projekte vedama. “Nad kutsusid siin mind osalema, appi… Mitte osalema, pigem nagu appi taotlema neid Euroopa Liidu kalandusfondi rahasid, et arendada välja siis erinevaid sadamaid,” räägib Suursild.

Trikid toetuse saamisel

Suursild on tegev olnud ka põllumajanduses ja tunnistab, et on vägagi kogenud europrojektide kirjutaja. Ka selle sadama arendamise juures detaile vaadates näeme, et projektide kirjutamine on olnud siin kõrgemal tasemel. Näiteks - kas teil tekkis eelnevalt küsimus, miks loodi selle tootmishoone ehitamiseks siin kolm eraldiseisvat mittetulundusühingut?

“Antud juhul siia loodi kolm MTÜd, jah,” kinnitab Suursild.

“Miks?”

“No niiviisi nägi see ühiselt kokku lepitud plaan välja, et kaasata erinevateks tegevusteks erinevaid rahalisi vahendeid,” selgitab ta.  

Suursilla jutt tõlgituna tähendab aga seda, et kolm MTÜd loodi selleks, et saada ühele objektile rohkem raha. MTÜ ise on raha taotlemisel kasulik seepärast, et näiteks sama toetust osaühingu kaudu küsides, poleks PRIA andnud rohkem, kui 40% kuludest. MTÜle aga antakse toetust 80% ulatuses.

Kolm MTÜd olid aga vajalikud seetõttu, et iga taotleja kohta on ette nähtud piirmäär - selle meetme puhul maksimaalselt 447 000 eurot. Siia Liusse andis PRIA aga ühele hoonele kokku üle 900 000. Ehk siis kolme MTÜ kasutamise taga, mida Suursilla vedamisel tehti, oli tegelikult ilus trikk, mis aitas siia välja rääkida rohkem raha.

“Põhimõtteliselt võib ka nii öelda,” kinnitab Suursild.  

“Millega see põhjendatud on siis?”

“No selles suhtes põhjendatud on see sellega, et kui ikka meetmed niiviisi ette näevad. Meetmekirjutaja ei ole olnud mina ega Liu sadama inimesed,” räägib ta.  

“Te olete nii kogenud projektikirjutaja. Kas te nägite siis kohe ära, et siit saab mööda minna?”

“No ütleme niiviisi, et erinevalt võib-olla minu teisest alast, avalik sektor… Et avalikus sektoris on kõik, mis on… Kuidas siis öeldakse – selles valdkonnas on ju nii, et kõik on lubatud, mis ei ole keelatud ja niiviisi on ka tegutsetud. Et asi on seaduse raamides. Ega muidu ei oleks need toetusrahad siia peale tulnud,” ütleb Suursild.

Liu Fish omanikud panid raha juurde

Praeguse olukorra tekkimise kohta, kus MTÜde asemel toimetab siin Taggole ja Postile kuuluv firma, ütlevad Suursild ja Taggo, et probleemi pole. Nende sõnul sai maja valmis ajal, mil algne äriplaan ehk räime külmutamine, polnud enam kasulik, sest räime kokkuostuhinnad olid tõusnud. Ent tegevust siia majja oli vaja, sest raha oli sisse pandud, ka pangast oli laenu võetud ja tootmine tuli käima panna. Selleks küsiti kõigilt asja arendanud MTÜde liikmetelt lisaraha.

“Igaüks ütles oma arvamuse, et kas ta siis on nõus raha panustama juurde, kohustusi võtma, asjaga edasi minema või nad ei ole. Laenud oli vaja tasuda, arved oli vaja maksta,” selgitab Taggo.

“Keegi pidi siia täiendavalt veel raha paigutama, et kasvõi palgata töötajad tegevusse, et osta tootmiseks vajalikud seadmed. Sest maja ju ise ei ole see, mis toodab,” lisab Suursild.  

Meeste väide ongi see, et täna toimetavad siin need, kes lisaraha sisse panid. Ja need mehed on Arne Taggo ja Margus Post, kes on siin tegutseva osaühingu Liu Fish osanikud. Suursild ütleb, et tema lisaraha ei pannud ja osalust tal pole, ent ka tema leiab, et kõik on olnud õige.

Selgitame meestele, et kõrvalt vaadates näib, nagu 900 000 eurot pandigi lõpuks projekti, kus töötab kahele inimesel kuuluv firma. “Egas see võimalus on ju ikka. Vastus on sama. Kõik see asi on võimalik. Mitte midagi ei ole ära muudetud. Me ei tee siin täna vorsti, ei piima. Kala käitlemine käib täpselt samamoodi, ruumide otstarve ei ole muutunud. Kõik on täpselt säilinud. Seal ei ole nagu selles suhtes mingit probleemi,” usub Taggo.  

Taggo ei tunne, et oleks sealjuures kellelegi liiga teinud. “Ei, kindlasti… Liiga? Kindlasti ei ole liiga teinud. Aga me lihtsalt ei ole võimelised täna teatud huvidele vastama,” ütleb Taggo.

Teine osapool nõuab ainult raha?  

Ja siit jõuabki Taggo tagasi oma esimese väite ehk selle juurde, et praegu on alates 2014. aasta lõpust siin tootmist käima proovitud saada, makstud on pangalaenu ja proovitakse raha alles tekitada. Ta ütleb, et meiega kõnelenud Mango seda ei mõista ja nõuab oma raha kohe tagasi.

Mango ei ole sellega nõus. “Ei, ma ei taha seda, ma ei taha neid investeeringuid, mis ma teinud olen – ma ei taha neid tagasi. Hoolimata sellest, et nad tulid neid ise pakkuma,” ütleb Mango. Kusjuures tema sõnul tuldi pakkuma ainult poolt summast. Tingimuseks veel see, et ta astuks MTÜde liikmeskonnast välja. “See ikka ajas mul harja punaseks. Need hooned ei saanud ju luua mingil ärieesmärgil, et see oli kalurite heaks nagu. Need MTÜd oleks võinud ikkagi selle räimega tegeleda,” räägib Mango.

Räime asemel muu kala

Aga nagu juba selgeks oleme saanud, siis räime külmutamise asemel toimetatab siin kalafileerimise ettevõte. Tegelikult ongi ka see, mis kala siin täpselt töödeldakse, oluline, sest algselt PRIAlt raha küsides lubati siin just räime hakata külmutama. Taggo ja Suursild väidavad, et see, kuidas siin kala töödeldakse, ei oma tähtsust. Nad ütlevad, et praeguseks käib siit läbi kuni kolmandik Liivi lahe kalast, mis enamuses rändab ekspordiks. Samas seda, kuidas täpselt see kalatöötlemine siin hoones käib, mehed meile näidata ei soovi - Suursild ütleb, et meil puuduvad tootmisse pääsemiseks toiduohutuse sertifikaadid.

Nüüd oleme Pärnus külas Liu kalatööstuse konkurendil, Eesti ühel suuremal kalatöötlejal aktsiaselts Japsil. Paneme koos firma juhi ja omaniku Arved Soovikuga kaitserüüd selga ja ta teeb meile hea meelega tootmishoones tuuri ega uuri midagi toiduohutuse sertifikaatide kohta.

Konkurent riigi heldust ei mõista

Japs sai mullu 25-aastaseks. Soovik tunnistab, et on näiteks seadmete ostmiseks saanud kasutada ka riigi toetusi, kuid firma ise on peaasjalikult üles ehitatud ikka laenu najal. “Päris suured laenud olid peal,” ütleb ta.  

Seetõttu ongi tal kuidagi kummastav vaadata, kui kõrvale tekib Liu Fishi näol konkurent maksumaksjalt saadud rahaga. “Kus on siis see võrdväärne kohtlemine? Ju riik arvab, et nii on õige ausat konkurentsi tekitada ja ju ta siis on,” sõnab Soovik.

PRIA toetusega puhkekompleks

Küsimus ongi selles, kas kõik on õige või mitte ja seda peaks esmajoones küsima PRIA käest. Ene Tulp PRIA teabeosakonnast ütleb meile e-kirja teel, et PRIA on tõepoolest Liu sadama osas algatanud eelmise aasta septembris menetluse ja see menetlus kestab siiamaani. Just seetõttu, et menetlus käib, ei soovi nad kaamera ees kommentaari anda, kuid lubavad otsust jaanuari lõpuks.

Ent Liu ei ole siin Pärnumaal ainuke PRIA toetusega objekt, mis küsimusi tekitab ja kus mängus samad mehed. Et tegemist on osavate projektikirjutajatega, näeme juba pelgalt sellest, kui palju nendega seotud ühingud viimase kümnendi jooksul PRIA toetusi kasutanud - saame summaks muljetavaldavad ligi 1,7 miljonit eurot.

Võtame sealt summast ühe suurema näite - Pärnu külje all mere ääres asvua Saulepa rannamaja nime kandva asutuse. Selle ehitamist toetas maksumaksja PRIA kaudu umbes 200 000 euroga. Projektiks oli rannarahva koostöökoja ehitamine ja seda projekti vedas MTÜ Ühinenud Rannarahvas. Selle ühingu eesmärgiks on kirjade järgi siinse külakogukonna ühistegevuse organiseerimine ja külaelu aktiveerimine. Ja selle MTÜ Ühinenud Rannarahvas asutajateks on meile juba Liu sadamast tuttav Margus Post ning tema kõrval Ly Suursild, kes on Siim Suursilla abikaasa. Maja on rajatud kinnistule, mis kuulub võrdsetes osades Margus Postile ja Siim Suursilla firmale. PRIAle esitatud projektis kirjeldadati seda maja siin kui kogukonnamaja. Ent veebis surfates näeme, et tegelikult saab seda kompleksi siin täitsa tavalisel viisil rendile võtta - suvepäevadeks, pulmadeks ja muudeks pidustusteks. Abilinnapea Suursild on asja juures täiel rinnal - ka näiteks rannamaja kodulehe on ta ise registreerinud ja maja Facebooki- lehel näeme, et broneerimiseks võib ühendust võtta tema telefoninumbril.

“Seadustega lubatud”

Uurime temalt ka selle projekti kohta - millega tegeleb tema MTÜ Ühinenud Rannarahvas?

“Ühinenud Rannarahvas tegeleb… Ta ei ole minu oma. Te ei saa jälle väita, et see on minu oma. Minuga lähedalt seotud siis MTÜ. Tema tegeleb siis, eesmärk oli pakkuda seminariteenust ja seminaride üks osa peaks olema kalanduse tutvustamine,” vastab Suursild.  

Suursild ütleb, et rannamajas tehakse näiteks mingeid kalaroogadega seotud koolitusi. Nii palju, kui aega on. Ent laiemas pildis jääb segaseks, kuidas selle maja kaudu siin külaelu aktiveeritakse. Pigem paistab välja, et seda kompleksi saab lihtsalt suuremateks üritusteks endale rendile võtta. Ja tegelikult ongi ju nii, nagu paistab - PRIA on toetanud majutsuasutuse ehitust ja selliseid toetusi on antud ka mujal Eestis. Asja mõte, nagu riik seda ette on näinud, seisneb selles, et rannakalanduspiirkonnad muudaks oma majanduselu mitmekesisemaks. Ehk ajal, mil kalur merel ei saa käia, võiks ta teha midagi muud ega koliks siit minema.

Ent Suursild erinevalt oma partnerist Margus Postist ei ole kalur. Seega jääb üle küsida, kelle elu seal täpselt mitmekesistatakse?

“Jah, aga seal on jälle kõik nõuded täidetud, mis oli selle taotlusele esitatud. Te ei saa mulle kuidagi ette heita, et ma olen teinud seda, mis on Eesti seadustega lubatud,” vastab Suursild.

PRIA: rannamajaga kõik korras

Küsime PRIAlt ka rannamaja kohta ja saame vastuseks, et sellega on kõik kõige paremas korras, sest kalaseminare seal ju tehti. Samuti on tänaseks möödas ka maja sihipärase kasutamise järelevalveperiood. Teisisõnu tähendab see seda, et Suursild ja Post pidid seminare korraldama seal alates toetuse saamisest 2012. aastal viis aastat ja see aeg tiksus täis mullu suvel. Ehk nüüd on neil vaba voli seda maja kasutada, kuidas nad iganes soovivad.   

Ise rahajagamise juures

Sellised õnnestumised projektiraha hankimisel tõestavad veel kord, et mehed on osavad projektikirjutajad. Kuid küsimus tekib, kas ainult seda? Et küsimusele vastata, tuleb aru saada, kuidas seda rannakalanduse arendusraha meil Eestis üldse jagatakse.

Rannakalanduse toetuste eemärk on aidata kaasa kalanduspiirkondade majanduslikule arengule. 75% selle abirahast tuleb Euroopa Liidu eelarvest, Eesti paneb omalt poolt juurde 25%.

Otsustamise, kuidas seda raha kasutatakse, on riik aga andnud kohalikele aktivistidele. Need kohalikud kalandusaktivistid on loonud igas maakonnas MTÜ, mille liikmeks kohalikud kalurid. Need kohalikud MTÜd ise koostavad strateegia ehk dokumendi, kuhu kirjutavad plaani, kuidas maksumaksja raha kohapeal jagama hakata. Raha saamise taotlused esitatakse sellelesamale kohalikule MTÜle ja MTÜ ise korraldab taotluste hindamise ehk otsutab, kes saab toetust. PRIA ja riigi rolliks jääb siin sisuliselt need kohapealsed otsused ära kinnitada ja raha välja maksta.

Pärnumaal on selleks kohalikuks MTÜks Liivi Lahe Kalanduskogu. Ja selle Liivi Lahe Kalanduskogu juhtkonda kuuluvad ka Liu sadama arendajad Margus Post, Arne Taggo ja Siim Suursild. Seejuures Arne Taggo on selle kalanduskogu juhatuse esimees. Arusaadavalt on juhatus eestvedajaks rahajagamise aluseks oleva strateegia koostamisel ja raha jaotamisel. Ehk teisisõnu jääb mulje, et mehed istuvad sõna otseses mõttes ise pumba juures, mis abiraha välja pritsib.

“Saanud 10 aastat rahus tegutseda”

Suhtleme paljude kohalike kaluritega ja saame kinnitust, et see mulje pole jäänud ainult meile. Kaamera ette julgeb mehi otsesõnu kritiseerima tulla vaid endine partner Mango. “Kui võrrelda seda strateegiat ja Liivi Lahe Kalanduskogu juhatuse enda elluviidud projekte, siis see strateegia on täpselt nii tehtud, nagu neil enda tulevikuplaanid on. Probleem on selles, et nad on saanud kümme aastat rahus tegutseda, ilma et keegi neile midagi vastu oleks ütelnud,” ütleb ta.

Uurime ka juhatuse esimees Taggolt, kas nad mitte palju asju endale ei tee?

“Noh, kes teeb see jõuab. Kes ei tee, ega sellel ei juhtu ka midagi,” vastab Taggo.

Me ei saa aru, mida see tähendab.

“No sedasama tähendabki,” ütleb ta ja lisab, et iga kalur võib osaleda strateegia koostamisel ehk raha jagamise planeerimisel. Kes oma sõna sekka ei ütle, sel polegi tagantjärgi midagi öelda. Ta kinnitab, et ka kõiki rahatatolusi hinnatakse kalanduskogu üldkoosolekul paika pandud hindamiskomisjonis ausalt.

“Nagu väita, et mina või mingi kitsas seltskond midagi otsustab või suunab, siis see on välistatud,” ütleb Taggo.

“Jumala pärast – vahetage juhatus välja, kui te leiate, et juhatus kuidagi piirab teie õigusi. Hakake ise juhatuse liikmeteks. See juhatus on seal 9 või 11 liiget – üldkoosolek kokku ja leidke uued inimesed, kes vabatahtlikult käivad ja toimetavad seal,” lisab Suursild.

Kohapeal aga teatakse, et seestpoolt näeb asi välja teisiti. Mango lisab, et kokkuvõttes on kohalike kalurite juhtgrupp eesotsas Arne Taggoga suutnud oma positsiooni hoida, kuna tavalised kalurid arvavad, et nad ise seda toetuseasja niikuinii ajada ei oska.

“See läheb juba nii juriidiliseks kätte ära, et ega lihtne kalamees ei saagi aru, mis seal tegelikult toimub. Tema mõtleb, et saaks oma mõrratoetused kätte ja saaks oma paadid korda. Võib-olla veel midagi nipet-näpet. Aga see, kus need suuremad rahad liiguvad, sinna tavakalur ei mõtle. Ta käsi ei ulatugi sinna,” ütleb Mango.

Mango tunnistab, et on ise nende jamade tõttu Liu sadamas praeguseks rahadega käpuli. Kas ta siit kunagi ka midagi tagasi saab, ei oska ta praegu hinnata. Igal juhul ootab ta huviga PRIA otsust, mis peaks tulema jaanuari lõpus. Ka väikese hirmuga, sest kui projekti vedanud MTÜdele tagasinõue esitatakse, võivad löögi alla sattuda ka need liikmed, kes ise tegelikult otsuseid ei teinud.