«Radar»: Vene valitsus ajas Eesti Pelmeenikunni pankrotti

Kuidas pelmeenidega miljoneid teenida? Sellele küsimusele oskab vastuse anda Aleksandr Musarov. Ta on ärimees, kes suutis aastate jooksul Eestis ülesse ehitada ettevõtte, mis turustab poolfabrikaatе kõigis kolmes Balti riigis. «Radari» kohtumine Pelmeenikunniga algab ringkäiguga Jüris asuvas tehases. Tootmispinda on siin üle 10000 ruutmeetri ehk kahe jalgpalliväljaku jagu.

Musarov on ettevõtet juhtinud 23 aastat. Kui ütleme, et tema tooteid on vähemalt korra söönud kõik eestimaalased, siis arvame, et ei eksi. Sest kas pole mitte need legendaarsed Uvicu Hiina peelmeenid teile tuttavad?

Musarov tutvustab oma tehast: «Siin meil töötab liin, kus valmistakse Hiina pelmeene. Kuidas nad valmivad? Hakkliha ja tainas lähevad aparaadi sisse. Ja saate tulla vaadata lähemale, kuidas see kõik omavahel sidutakse ja pärast liigub sügavkülmasse.»

Kuulsaid Hiina pelmeene leidub nii Musarovi enda kui ka presidendi külmkapis

«Kantselei palus meid võtta presidendi vastu. Ja meie seda heameelega tegime. Talle siin meeldis ja ta ütles, et sööb meie pelmeene kodus ka,» meenutab Musarov kohtumist Ilvesega.

Kohtumine presidendiga Toomas Hendrik Ilvesega toimus UVICu sünnipäeva tähistamisel 2010. aastal kevadel ehk 7 aastat tagasi. Siis oli veel elu UVICs roosiline ja pankroti lõhna ei tundud kellegi nina.

Kuidas pelmeene süüa?

Enamasti sööb ärimees pelmeene siis, kui töö on tehtud ja saab kõrvale pitsi viina võtta. Meie tulime talle külla tööpäeva alguses ja lähtume retseptist osaliselt. Musarovi sõnult tuleb UVICu pelmeene süüa või ja hapukoorega.

«Kui lisada majoneesi, siis see tapab kogu maitse. Kui lisad äädikat või sinepit, siis ka ei tunne midagi, kui äädikat ja sinepit. Nii ju saab ka halbu pelmeene süüa,» õpetab Musarov pelmeene sööma.

Kuidas pelmeeniäri alguse sai...

«Me tegeleme äriga juba 24 aastat. Ja ma võin teile kohe öelda, et sellist olukorra, nagu püsib 2016. aastast alates, meil polnud varem mitte kunagi,» selgitab Musarov firma finantsseisu.

«Vahepeal oli nii, et meil polnud piisavalt vahendeid, et varuda toorainet paariks päevaks. Sellises olukorras oli äärmiselt raske midagi ette planeerida,» mainib pelmeenikunn Musarov.

Olukord millest Musarov räägib, sai alguse tema plaanist laiendada äri Venemaale. Kuid enne veel, kui räägime katastroofist, mis firma tänaseks 10 miljoni euro suuruse võlani on viinud, vaatame, kuidas Musarov suutis pelmeenidest endale kuningriigi ehitada.

Selgub, et 1993. aastal asutatud ettevõtte sai alguse väikesest perefirmast. Musarovi abikaasa Valentina vennad ja õed olid perestroika ajal töötuks jäänud ning ühiselt hakati neile rakendust otsima.

«Tol ajal oli neid 8 inimest. Ja nad alustasid UVICu tööd, kas 20-50 ruutmeetrilisel rendipinnal. Ja samm sammu äri kiiresti kasvas suureks,» meenutab Musarov firma algusaegu.

Ärimehe sõnul äri edu saladus peitub tema suhtes meeskonnaga, keda tänapäeval UVICus on juba üle 120 inimese. Musarov tunnistab, et ise käib ta tehases harva, kuid väga hästi tunneb enda töötajaid ta sellest hoolimata.

Veelgi huvitavam on see, et Musarovi eriala on tegelt väga kaugel toitlustamisest. 90ndate alguses oli ärimees veel arst-reumatoloog. Ta pidas erapraksist Moskvas ja teenis nii väga kiirelt pelmeeniäriks vajaliku algkapitali. Otsus meditsiinist toiduärisse sukelduda tuli talle kergelt, sest ta nägi selles tõelist potentsiaali.

«Euroopas pelmeene väga ei sööda. Rohkem Baltimaades. Sellised toitlustamise kombed pärinevad siin Nõukogude Liidu ajalt. Ja see pärast suurem osa meie kaubast läheb müügile siin piirkonnas,» selgitab Musarov eestlaste pelmeenilembuse tagamaid.

Hea elu lõpp

Kõik olekski Musarovil pelmeeniäriga tänaseni hästi, kui Aleksandr Musarovil poleks tekkinud plaam Venemaale suurt tükki hammustama minna, mis firma suu lõhki ajas. Me kohtume UVICu kollektiiviga pisut enne aastavahetust. See on esimene kord 25 aasta jooksul kui uut aastat siin pidulikult ei tähistata, sest pole, mille eest tähistada.

«See juhtus maikuus, kui järsku pank keeldus meile faktooringus, mille järgi ettevõtte tegutses. See tähendab, et me ei saanud raha päeval, millal meie tooded jõudsid poodidesse. Aga kaubanduskettid maksavad selle eest 30, 45 või 52 päeva hiljem. Tähendab, et pidime selle aja jooksul tootma kaubanduskettidele kaupa, mille eest ei saa kopikatki. See oli varem kaetud faktooringuga. Meie anname kauba üle poodidesse, pank maksab meile selle eest raha ja jääb ootama maksmist kaubanduskettidelt,» selgitab ärimees tootmise rahalist poolt.

Suur tükk ajas suu lõhki

Võimaluse õigeaegselt maksta võlad kinni oli UVIC aga kaotanud juba 2016. aastal. Ja selle põhjuseks said juhatuse poolt tehtud strateegilised vead, kinnitab Pelmeenikunn ise. Üks neist oli soov saada Venemaa turule.

«Meie ehitasime ülisuure tööstuse, mis on tõesti suur ka Lääne-Põhja Venemaa piirkonnas. Selleks meie võtsime ka Venemaalt laenu.»

Tööstus, millest Musarov räägib oli rajatud Novgorodi lähedal. Siin oleks pidanud käima minema kartulitehas, seejärel mitmetuhandepealine seakasvatus, veel rapsiõlitehas, jäätisetehas jne. Juttu oli mitmesaja inimese palkamisest.

Projektil paistis olevat Vene võimude toetus ja nii investeeris Musarov sinna ligi 10 miljonit eurot. Venemaa valitsus lubas ⅔ Musarovile tagasi maksta, sest uus tehas aitab piirkonda arendada ja annab kohalikele inimestele tööd. Kuid naaberriigi valitsus ei täitnud enda lubadust.

«Kui nende valitsus poleks andnud lubadust maksta meile tagasi ⅔ laenust, siis me poleks võtnud sellist laenu Ainult nii oleks kõik korras. Meie maksime ja ei saanud aga kopikatki tagasi,» põhjendab Musarov, miks Venemaa-äri luhta läks.

«Me kaotasime põllu peal 2-3 miljonit eurot. Vihmade tõttu ei saanud isegi põllu peale. Kõik ujus seal, et ei saanud saaki korjata,» räägib Musarov «Radarile», kuidas ka ilm teda alt vedas.

Nii  on tänase  seisuga UVICu vastu nõudeid üle 10 miljoni euro. Sellest miljoni moodustab maksuvõlg, mida Musarovil õnnestus kohtus 400 000 euro võrra vähendada. Praeguseks on kohus kuulutanud välja UVICu laenusid käendanud Musarovi eraisiku pankroti ja käivitanud firma suhtes saneerimismenetluse. Selleks, et eraisiku pankrotti lõpetada, plaanib ärimees lähitulevikus maha müüa pool enda eramaja. Ostjaks saab aga abikaasa, sest nii jääb maja peresse.

Seda, millised plaanid on Musarovil tulevikus ja kuidas ehk veganid ta firma päästmisele abiks saavad olla, vaadata juba meie videost.

Tagasi üles