«Radar»: Lätis on soovimatute beebide «postkastid» päästnud kümnete laste elu Mida arvavad asjast Eesti ametnikud?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aastad tagasi olid lätlased hädas vastusündinute surmadega, mille olid põhjustanud vanemad, kes soovimatu lapsega midagi peale ei osanud hakata. Sama õudsa teoga on hakkama saanud ka mõned eestlased, kes soovimatu vastsündinu kas tekiga lämmatanud või metsa matnud. 

«Radar» sõitis külla lõunanaabritele, et uurida, mis asi on seal kasutusele võetud omapärane beebikast, kuhu äsja sünnitanud vanemad oma soovimatud vastsündinud jätta saavad.

Väike tüdruk, keda siin näete on 7-kuune. Tema nägu suures plaanis me näidata ei saa, samamoodi ei avalikusta me tema päris nime. Paneme talle nimeks Julia. Väike Julia elab Lätis. Julia vanemad ei soovi samuti lapse kaitseks oma nime avalikustada.

Miks selline salapära? Põhjus on lihtne. Julia oli oma bioloogilistele vanematele soovimatu laps. Veel 9 aastat tagasi oleks Julia tõenäoliselt leitud prügikastist või metsast surnuna nagu paljud tema saatusekaaslased. Sellised juhtumid tapetud vastsündinutega ei ole võõrad ka meil Eestis.

27. septembril leiti Võrumaa metsas imikueas poisslapse surnukeha, esialgsel hinnangul ei saanud laps olla vanem kui üks nädal. Ekspertiis tuvastas küll, et lapse surma asjaolud ei olnud otseselt vägivaldsed, kuid asjaolud viitasid, et laps lihtsalt jäeti metsa surema.

Siis see vastsündinu üldjuhul ka leitakse … surnuna,» räägib Heido. Ta lisab, et tapetud imikute peitmiseks on variante erinevaid - kapp, pappkarp, tugitooli tagune, mets, maha matmine.

Selliseid juhtumeid, kus vastsündinu on leitud tapetuna või surnuna on ainuüksi meediast viimase kolme aasta jooksul läbi käinud kolm.

Ja samasugune saatus oleks võinud ees oodata ka Lätis elavat Juliat, kui ta oleks seal sündinud enne 2009. aastat. Kuidas suudeti Lätis imikute tapmine viia 11 pealt aastas ühele? Ja kas ka Eestil oleks siit midagi õppida?

Detsembri keskpaigas sõidame naaberriigi pealinna Riiasse. Siinses lastehaiglas on üks kaheksast beebidele mõeldud elupäästvast süsteemist. Seda kutsutakse siin beebikastiks.

«Kui naine mingil põhjusel ei soovi last endale jätta, saab ta lapse jätta beebikasti,» räägib Laura Zvirbule. Tema on üks neist, kes on selle süsteemi idee ja loomise juures liikuvaks jõuks olnud.

Probleem Lätis oli suur

«Kui projektiga alles alustasime, jagunes ühiskonna arvamus pooleks. Ühed ütlesid, et jah, seda on vaja, sest beebikast on parem kui prügikast või mets, sest beebikastist võid oma lapse ka tagasi saada. Teine pool ütles, et kuidas nii - ema peab last kasvatama, see on vastutustundetu ja nii edasi,» meenutab Laura.

Vaidlustest hoolimata avati 2009. aastal Riia Lastehaigla juures esimene beebikast.

«Ja juba detsembris toodi meile Riias esimene poiss,» lisab Laura.

Kaheksa aastaga on Lätis avatud tervelt 8 sellist beebikasti. Selle süsteem on lihtne - tõmbad ukse lahti, paned lapse sisse, õdede toas hakkab tööle alarm. Loovutaja paneb ukse kinni ning süsteem lukustub nii, et kohe uuesti ust avada ei saagi.

«Tavaliselt tegeleb lapsega terve osakond. Igaüks tahab teda kaisutada ja hellitada.Teha lapsele midagi head. See on lausa suursündmus,» ütleb Riia Lastehaigla arst Zanda Pucuka ning lisab, et kui laps kastist välja võetud, algab läbivaatus.

«Kõigepealt teeme kiire hindamise, kas lapsega on kõik korras. Kas ta hingab, kas seisund on stabiilne. Siis paneme ta voodisse. Paneme dokumentidesse kirja aja, lapse soo, kaasas olnud esemed. Oletatava vanuse. Tavaliselt on need normaalsed, terved lapsed. Paar-kolm päeva vanad,» räägib Zanda Pucuka.

Kui see tehtud, võtab haigla sotsiaaltöötaja ühendust kohaliku lapsendamiskohtuga. Riias siinses lapsendamiskohtus tegeleb nende juhtumitega Inese Ergle.

«Haigla sotsiaaltöötaja registreerib lapse, sest see inimene vajab identiteeti, nime. Samuti on vaja isikukoodi, et vormistada ülejäänud dokumendid,» räägib Inese Ergle.

«Ma arvan tõesti, et nendel emadel on tohutu meeleheide, kui nad teevad sellise otsuse. Üheksa kuud on laps olnud kõhus, sa tundsid teda liigutamas, ootasid. Lõpuks on see laps olemas. Ja siis teda ära anda… Selleks peab olema väga tõsine põhjus. Vaevalt see juhtub niisama lihtsalt, et ei, täna ei taha…,» räägib Zanda Pucuka.

Päästetud on üle 40 lapse

Tänu beebikastidele on Lätis kaheksa aastaga päästetud surmast 43 last. Üks, kelle elu siinne kast päästis, oli Julia oma. Tema ema ja isa, meie loo Irina ja Jaroslav otsustasid veidi enam kui kahe aasta eest, et tahavad veel ühe lapse saada ja sel korral lapsendada.

«Helistati ja öeldi, et lausa kaks last on saadaval. Kahest beebikastist. Eri linnades. Otsustasime mehega, et kui juba nii, siis võtame mõlemad!» meenutab Julia ema Irina.

Kuid selgus, et ühe beebi vanaema oli teada saanud, et tema tütar on lapse sellisesse kasti pannud ja pöördus ametivõimude poole, et last endale saada. See läks tal korda.

Riias on selliseid juhtumeid näiteks olnud kokku kolm ning kahel juhul on ema lapse ka tagasi saanud.

«Lapse huvides on, et võimalikult kiiresti, kui ta on terve, siis leida talle ema ja isa, pere ja armastus,» kinnitab Inese Ergle.

Ehk siis selliseid juhtumeid, kus laps jõuab oma lähisugulastele või lausa emale tagasi, on Lätis kaheksa aasta jooksul olnud kaks. Üks neist siis ka see, keda algul lapsendada pakuti.

Väike Julia puhkamas oma isa süles.

FOTO: Aare Varik

Jaroslav meenutab, milline oli tema esimene kohtumine lapsega, kellest sai nende kolmas laps.

«Pisi-pisikene tüdruk, võtsin ta käte vahele. Seda tunnet on raske kirjeldada, sellest rääkida. Aga ma mäletan, et ta oli mu kätel. Paari minuti pärast ütlesin, et me viime ta koju,» meenutab Jaroslav.

«Selles oli nagu kõik koos. Mitte lihtsalt õnn, et viimaks saime lapse...Oli ka suur hirm. Päritolu on ju teadmata. Kes on vanemad, mis rahvusest… Kõik hirmud keerlesid peas. Ma poleks aimanud, et need hirmud mul südames on. Aga kui teda nägime. Ta oli nii tilluke. Isa võttis ta käte vahele. Vaatas ja ütles: «Kõik, viime ta koju.» Ta muutus juba esimese ööga, kui ta kodus oli. Me ei maganud silmatäitki. Selliseid hääli, mis ta tegi, polnud ma elu seeski kuulnud. See oli nagu valu. Ta oli haiglas vist lausa kümme päeva. See mida laps oli oma lühikese elu jooksul tundnud, kõik oli tema häältes kuulda. Me ei saanud magada. Ta muutus meie juures iga päevaga. Nüüd ma ei saa enam arugi. Ta on … nagu oma!» meenutab Irina.

Ehk siis vanemate arvates elas väike beebi välja oma valu ja üksindust, mida tundis ema poolt haiglasse jäetuna.

«Vastsündinu psühholoogiale on suur trauma, kui bioloogiline vanem maha jätab, isegi mõne päeva vanuses. See püsib kusagil alateadvuses ja võib lapse elu hiljem mõjutada,» sõnab Zanda Pucuka.

Kuid iga päevaga muutus Julia rahulikumaks ning tema vanemate sõnul ei ole temast toredamat last. Tõdeme seda isegi, sest ta muudkui naeratab. Kuid tüdruk soovib endiselt tihti oma vanemate süles olla.

«Olin rõõmus, et saame abikaasaga anda kellelegi armastust, hoolt. Kõike, mida pisike inimene vajab. Ka hiljem saame teda ikka aidata,» räägib Jaroslav.

Teisisõnu - Riias elaval Julial on vedanud - ta ema otsustas ta vahetult peale sünnitust viia beebikasti ja väike tüdruk sai endale eluks uue võimaluse.

Õõvastavaid juhtumeid on ka Eestis

Eestis on viimaste aastate jooksul meedia kaudu jõudnud meieni mitu juhtumit, kus lapsel niimoodi vedanud ei ole.

Üks, kes oma töös selliste lugudega kokku puutub, on Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido.

«Viimati oli selline juhtum aastal 2013. Tegemist oli vastsündinuga. Me räägime vastsündinu tapmisest ema poolt,» ütleb Heido.

Heido üks esimesi juhtumeid vastsündinu tapnud emaga oli 15 aastat tagasi. Ta ütleb, et need juhtumid on üldjuhul kõik sarnased.

«Ehk siis peale sünnitust naisel tekib verejooks, ta satub haiglasse ja seal tuvastatakse, et tegemist on sünnitanud naisega ja seejärel hakatakse otsima vastsündinut. Siis see vastsündinu üldjuhul ka leitakse … surnuna,» räägib Heido. Ta lisab, et tapetud imikute peitmiseks on variante erinevaid - kapp, pappkarp, tugitooli tagune, mets, maha matmine.

«Tapmisviisid on kas näiteks mingi pehme esemega, näiteks padjaga, lämmatamine. Lihtsalt abi andmata jätmine - need ongi minu kogemustel tuginevad tapmisviisid. Selge on see, et kui tegemist on vastsündinuga, siis ma julgen öelda, et emotsionaalselt mõjub see ka raskelt prokurörile,» kinnitab Heido.

Maria sai elada vaid mõnedkümned sekundid

Pärnus töötav ringkonnaprokurör Gardi Anderson on samuti kokku puutunud juhtumiga, kus ema oma vastsündinu ära tappis. See juhtus hiljuti, kõigest mõned aastad tagasi. See on juhtum, mis meediasse näiteks jõudnud ei olegi. Lugu sai alguse 2015. aasta oktoobris.

«Üks tütarlaps läks enda vanematekodu sauna ja seal siis sünnitas täiesti ajalise lapse ning laps sündis elusana ja siis tuvastamata viisil on ta siis surnud lapsel hingamisteed kinni, mille tagajärjel siis laps lämbus ja see andis meile aluse siis sellele emale ette heita oma vastsündinu tapmist,» räägib Anderson.

«Teada oli sellest see, et see tüdruk ei soovinud last, kuigi tal oli üks laps juba olemas, ei soovinud ta seda last, ta ei rääkinud mitte kellelegi, ta ei võtnud ennast arvele arsti juures ja ta varjas oma lähedaste eest, oma elukaaslase eest seda. Ning kui siis õige aeg saabus, siis ta lihtsalt proovis ka seda teiste eest varjatult sünnitada. Nagu öeldud - läks ta sauna, oma lähedastele ütles, et ta läheb pesema lihtsalt, et tal on kõhuvalud, aga tegelikult siis - nagu me teame - oli tegemist sünnitustegevusega.»

Anderson lisab, et laps oli täiesti terve ja tal ei olnud mitte midagi viga.

«Kuivõrd juhtus nii, et sel tütarlapsel sünnituse käigus tekkis verejooks ja see verejooks oli sedavõrd ulatuslik, et ta ei suutnud midagi teha ise selle peatamiseks ja tema vanemad juba tundsid muret, et ta on tunde seal saunas, siis nad läksid ja kutsusid kiirabi. Kiirabi leidis naise põrandalt lamamas nii, et ta oli lapse keeranud vaiba sisse ja oli siis selle vaiba peal,» räägib Anderson.

Selle konkreetse naise puhul teeb loo keerulisemaks ja arusaamatumaks asjaolu, et vastsündinu tapnud naine oli juba ema ja sealjuures väga hea.

«See oli ainus toimik, mille puhul ma tundsin, et ma ei suuda vaadata ekspertiisi juurde lisatud pilte ja kui kohtus oli vaidluste päev, siis ma arvutasin välja, kui vana see laps võiks olla sellel päeval - aga ei olnud,» meenutab Anderson.

Selle toimikuga me tutvuda ei saa, kuna tegemist oli kinnise istungiga süüaluse alaealise lapse kaitseks.

«See laps oli Maria,» lausub Anderson. Maria sai elada vaid mõnedkümned sekundid.

Siin tekibki küsimus, kas Lätis beebide elusid päästev beebikast võiks olla ka Eestis? Kas meie riigil oleks naabri pealt midagi õppida?

Nii Heido kui Andersoni arvates võiks beebikast kui üks alternatiivne lahendus ka Eestis olemas olla.

«Mina arvan, et kui selline lahendus hoiaks ära selliseid äärmuslikke juhtumeid, millega on tulnud tegemist teha, siis jaa - ma leian, et see on õige, kui on olemas võimalus anonüümselt ära anda laps ja leiavad ka psühholoogid või lastekaitsjad, et see võiks olla üks lahendus nendele inimestele, siis ma leian, et see on õige asi,» sõnab Anderson.

Sotsiaalministeerium: Beebikast Eestis kõne alla ei tule

Sotsiaalministeeriumi laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo sõnul beebikasti võimalikkus Eestis ei tule kõne alla ning seda seetõttu, et sinna saab lapse jätta anonüümselt.

«ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt on ju lapsel õigus teada oma identiteeti ja see on kõige keerulisem koht minu jaoks isiklikult, kui anonüümselt on võimalik lastest loobuda. See beebibokside anonüümne lapsest loobumise võimalus lähtub küll ainult vanema õigusest, aga mitte grammigi selles mõttes lapse õigusest,» räägib Riisalo.

«Et kas elada lapsena, inimesena, kellel võib olla ei ole nii palju teadlikkust oma juurtest või siis üldse mitte elada?» küsib selle peale Kaia Kapsta-Forrester.

«Loomulikult võib nüüd kohe siia kõrvale öelda, et lapse õigus on kõige rohkem kahjustatud siis, kui see peamine õigus - õigus elule - on saanud ränga hoobi ja vanem läheb siis lapse tapmise teed, mis on kriminaalkorras karistatav. Tõenäoliselt ei ole ühtegi ühiskonda kunagi, kus kuritegevus täielikult lõppeks,» räägib Riisalo.

Ehk siis Signe Riisalo on kindlalt veendunud, et anonüümset lapsest loobumist ei tohi Eestis olla. Seda enam, et kui meil on olemas muud viisid, kuidas seda teha - näiteks ema saab lapsest loobuda. Oma töös puutub sellega kokku Pelgulinna sünnitusmaja sotsiaaltöötaja Marita Ilmoja.

«See tegelikult on nagu sellise asjaajamise poolest lihtne, me paneme emaga koos nime perekonnaseisuametis ja läheme notari juures vormistame ära lapsendamise nõusoleku, mis siis kehtima hakkab kaheksa nädalat peale lapse sündi, siis saab hakata lapsendamisprotseduuriga peale ja kogu lugu,» räägib Ilmoja.

«Ma arvan, et need legaalsed võimalused on olemas ja need ei ole liig keerulised,» lisab Signe Riisalo.

Naistele on vaja valikuvõimaluste paljusust

Sellega ei nõustu aga SA Väärtustades Elu tegevjuht Ena Soodla. Ta ütleb, et teoreetiliselt on see kerge, kuid tegelikult on see kergus näiline.

«Puht juriidiliselt tänases õigusruumis ei ole võimalik oma lapsest loobuda - vanemlikud õigused võetakse ära kohtu poolt. Ma arvan, et kuna see läheb juba kohtusse, siis me ei saa rääkida siin väga kergest protsessist kui niisugusest,» sõnab Soodla.

Sihtasutus Väärtustades Elu loodi 2006. aastal, põhirõhk on raseduskriisinõustamisel. Sihtasutuse juhatuse esimees Kaia Kapsta-Forrester leiab, et naistel peab olema valikuvõimaluste paljusus.

«Ja mis iganes põhjusel, kui on habras tugisüsteem ja ka võib olla habras meelesüsteem. Kui see laps on sündinud, siis igas mõttes on see parem anda siis see laps ära nii, et sina emana, inimesena ei saa seeläbi sildistatud. Sest meie tänane süsteem minu poolt vaadatuna küll sildistab ema, kellelt võetakse siis seeläbi ära tema vanemlikud õigused kui ta tahab sellest lapsest loobuda. Nüüd ongi küsimus, et kas see laps saab aborteeritud varem või see laps saab ära antud võib olla kellelegi, kes seda last väga igatseb,» räägib Kapsta-Forrester.

«Ma arvan, et naisel võiks olla tõesti rohkem valikuvõimalusi ja võiks olla ka see valikuvõimalus loobuda, mitte et mult võetakse ära. Et kui ma tahan loobuda, siis läbi kohtu ikkagi võetakse ära vanemlikud õigused. Kahjuks tänane seadusandlus ei võimalda meil vabatahtlikult loobuda oma vanemlikest õigustest,» räägib Soodla.

Tagasi üles