«Radar»: Uus eesti kodanik Ali Adil: minu moodi moslem on Eestis kerge olla Lisatud video!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

“Ma olen oodanud seda päeva üle kaheksa aasta. Olen näinud palju vaeva, et saada Eesti kodakondsus ja see ootus on seda päeva väärt. Saan öelda inimestele, et alates tänasest olen eestlane,” räägib teel Talveaias toimuvale kodakondsustseremooniale sõites Ali Adil Radarile.

“Pakistanis on rahvast nii palju, et vahepeal lihtsalt ei jaksa neid inimesi näha. Eestis hakkan sõitma Keila poole - ma ei näe inimesi. Hakkan sõitma Haapsallu - jälle ei näe inimesi. Aga Pakistanis ei ole kunagi nii, et ei ole inimesi,” tõdeb Ali. “Eesti juures võlus mind vabadus. Eesti inimesed on minu moodi - elad oma elu ja ei sega teiste elu. Saan olla nagu tahan - ma ei pea muretsema, mida inimesed või religioon minust mõtlevad.”

“Minu moodi moslem on Eesti kerge olla. Meie peres ei palvetanud keegi viis korda päevas. Ma olen moslem, aga ma ei tee 90 protsenti asjadest, mida moslem peaks tegema,” tunnistab Ali. “Sealiha ma proovinud ei ole. Kui väikse lapsena sulle pidevalt öeldakse, et siga on halb - see jääbki.”

Ali on 33-aastane, kes on elanud Eestis kaheksa aastat. Siia saabus ta Iirimaalt, olles saanud võimaluse rakendada seal õpitud hotelli- ja ärimajanduse kraadi. Esimeseks töökohaks oli Tartu hotell “Dorpat”. Töökohti on teisigi, kuid praegu on mees hõivatud oma kebabirestoraniga Tallinna kesklinnas, Kaubamaja vastas trollipeatuse juures. Kohvikusse sisenedes võtab Ali kliendid alati häälekalt vastu, olgu külaline eestlane, venelane, turist, immigrant või pagulane - ta on võimeline mitmeid keeli rääkima.

Eesti keel on tal tublisti suus. “Eestisse jõudes proovisin käia kursustel. Aga juba teisel nädalal hakati käändeid õpetama. Ja see oli vale, ma ei osanud veel midagi rääkidagi. Dorpatis hakkasin lõunal käima sealse nõudepesijaga, vanema naisega, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Alguses ei saanud midagi aru, aga salvestasin iga päev mõne eestikeelse sõna või lause. Läks viis-kuus kuud ja siis ma hakkasin rääkima.”

“Iga kord ollakse üllatunud mu eesti keele oskusest - inimesed on 50 aastat Eestis elanud ja ei oska eesti keelt, aga sina oskad!” räägib Ali.

“Eestisse tulek oli minu otsus. Eestimaa ei ole mind kutsunud. Kui ma olen siin, siis ma pean õppima eesti keelt. Ma ei taha ebaviisakas olla, aga see on minu arvamus. Minu otsus oli siia tulla, muidu võib inimene alati siit ära minna.”

Kodakondsustunnistusest loeb Ali ette viimase lause, mis paneb südamele, et eesti kodanik peab riigile uhkust tooma. “Mina olen küll uhke,” on Ali rahul. Vaid presidendiga ei saanud koos pilti teha - see jääb kripeldama. Ilves oleks kindlasti lubanud, mõtleb ta hiljem.

Tagasi üles