«Radari» uurimine paljastas räige seaduseaugu, mis lubab mõrvaril koolis lapsi õpetada Loe täispikkuses

Aastal 2003 ilmus raamat, mis on kirjutatud nende naiste intervjuude põhjal, kes Harku vanglas istusid. Üks neist istus kinni tahtliku tapmise ja röövkatse eest. 

Oma lugu alustas ta raamatus nii: «Ma tapsin inimese. Ma tegin seda sellepärast, et mul polnud teist võimalust.»

See sama inimene, kes on süüdi mõistetud teise inimese tapmise eest ja kandnud selle eest pikka vanglakaristust, on viimase üheksa aasta jooksul töötanud õpetajana tervelt kolmes Tallinna eliitkoolis. Ja lasteasutustega tegelevatele ametnikele tuli selline uudis šokina. Tänavusel 1. septembril alustas see sama inimene sellegipoolest juba oma kümnendat kooliaastat.

«Radar» kõndis selles loos seaduse piiril, kuid tegi seda kindlas usus, et ei riku seda. Kohus keelas saatel õpetaja isiku kommenteerimise mistahel viisil ja sel põhjusel ei avaldatud tema nime ega temaga sõlminud koolide nimesid ega andmeid.

Lugu pidanuks eetrisse minema juba septembris, kuid õpetaja palve peale keelas kohus avaldada tema nime ja temaga lepingu sõlminud koolide nimed. Ka ei tohi täna rääkida äärmiselt ebatavalisest loost, mille käigus suri sellesama õpetaja käe läbi inimene, kellest jäid maha kaks väikest last. «Radar» ei tohi avaldada juhtunu detaile hoolimata sellest, et tapmislugu on tänaseni leitav internetiavarustest ja vanadest ajalehtedest, sest toona rääkis juhtunust kogu Eesti meedia. Ja mitte ainult, uudis jõudis isegi välismaa lehtedesse. Omapärasest juhtumist on räägitud veel lisaks Eesti ühes teleseriaalis ning kirjutatud kahes tänaseni raamatukogust leitavas raamatus. 

Kaader saatest «Radar»

FOTO: Kanal 2

Kui «Radar» augusti lõpus asja uurima hakkas, oli hakatuseks palju fakte segamini emotsioonide ja arvamustega. Saade rääkis mitmete õpetajate, koolijuhtide ja lapsevanematega ning suhtles ka õpetajaga isiklikult. Eetrisse jõudnud loos jäeti kõrvale kõik emotsioonid ja toodi vaatajani vaid faktid. 

Algatuseks tutvus «Radar» 90ndate esimeses pooles aset leidnud looga, mille käigus tappis tänane õpetaja inimese. Lugu, mis toimikute vahelt lahti rullus, oli kui filmistsenaarium, millesse olid segatud politsei esialgne väär asjade lahendamine ning millega olid seotud varasemalt korduvalt karistatud kurjategijad. Kohtuasi, mis jättis õhku mitmeid küsimusi ja seetõttu esialgu vaibus, sai kulminatsiooni alles mitu aastat hiljem, kui tänane õpetaja mõisteti teise inimese tapmise eest kaheksaks aastaks vangi. Täit kaheksat aastat tänane õpetaja vanglatrellide taga veetma ei pidanud. Ta pääses sealt hea käitumise tõttu varem. Ja omandas kõrghariduse ning magistrikraadi, mis lubas tal õpetajana tööle asuda. Peagi asus ta tööle ühes Tallinna koolis, andes tunde nii gümnaasiumi kui põhikooli õpilastele. Mõni aasta hiljem võttis ta tööle üks Tallinna erakool, kus töötas osalise töökoormusega poolteist aastat. Ning sel sügisel pidi ta alustama klassijuhatajana ühes kolmandas eliitkoolis.

«Radar» suhtles koolidega, et uurida, kuidas on võimalik, et sellise inimesega on sõlmitud tööleping. Nad kinnitasid meili teel, et õpetaja minevik tuli välja alles pärast tööle asumist.

Seejuures kirjutas teise kooli direktor, et ei teinudki õpetajat tööle võttes täiendavat taustakontrolli, vaid seletas juhtunut järgnevalt: «Kuna noor õpetaja omas täiskohaga lepingut teises koolis, ei tulnud me tõesti selle peale, et omakorda üle kontrollida tema tausta. Võtsime kooliga ühendust ja küsisime tagasisidet. See oli positiivne. Tema minevikust ma teadlik ei olnud.» Kummaline antud loo juures on aga fakt, et kõnealune õpetaja polnudki kaugeltki esimene Tallinna koolis töötanud pedagoog, kes varasemalt inimese on tapnud.

Aastal 2005 puhkes Arte Gümnaasiumis skandaal. Matemaatikaõpetaja kaebas õpilase kohtusse, süüdistades teda «pedeks» sõimamises. Asja uurima hakates tuvastas aga Eesti Ekspress, et sama õpetaja on tapnud kaks inimest, kes olid samuti väidetavalt teda «pedeks» sõimanud. Meest oodanuks eluaegne vanglakaristus, kuid ta pääses, kuna tunnistati süüdimatuks ning saadeti hullumajja. Sellest kuuldes lõpetas Arte kool mehega töösuhte.

Ehhki toona tuli asjast suur skandaal, on tekkinud nüüd, 12 aastat hiljem olukord, kus sarnase minevikuga isik töötas suisa kolmes erinevas Tallinna koolis. Pärast seda, kui «Radar» asja uurima hakkas, lõpetasid kaks kooli õpetajaga koheselt lepingud. Kolmas leping, kooliga, kes otsustas mitte õpetaja tausta kontrollida, usaldades teiselt koolilt saadud positiivset tagasisidet, oli lepingu lõpetanud kolm aastat tagasi.

Kaader saatest «Radar»

FOTO: Kanal 2

Oluline on siin see, et ühes Tallinna koolis töötas see õpetaja suisa üheksa aastat. Ja selgus, et seadusevastaselt. 2016. aastal jõustunud lastekaitseseadus keelab igaveseks lastega töötamise inimesel, kes on laste vastu toime pannud kuriteo, kaasa arvatud last seksuaalselt väärkohelnud. Ka ei tohi lastega töötada isik, kes on toime pannud mõrva ning teeninud selle eest vanglakaristuse. Kuid kui lastega seotud kuriteo toime pannud inimene ei tohtinud lasteasutustes töötada ka varasemalt, siis mõrva ja tapmise eest vangis istunud inimestele tuli piirang koos lastekaitseseadusega alles eelmisel aastal. See tähendab, et koolid, kellega õpetaja veel sel septembril seotud olid, rikkusid räigelt seaduse vaimu ja mõttet. Kuidas on siis selgitatav olukord, kus inimene ikkagi aasta pärast lastekaitseseaduse jõustumist omas lepinguid tervelt kahes koolis.

«Radar» asus tekkinud olukorda uurima kõigilt asjasse kuuluvatelt ametkondadelt, alustades lastekaitseseaduse välja töötanud sotsiaalministeeriumist ja justiitsministeeriumist ning pärides aru õpetajate ja koolijuhtide üle kontrolli pidavalt haridusministeeriumilt, haridusametilt ning sotsiaalkindlustusametilt. Millist taustakontrolli peavad Eesti koolijuhid õpetajate puhul teostama?

Kaader saatest «Radar»

FOTO: Kanal 2

Haridusameti juht selgitas, et esmalt peavad koolijuhid õpetaja tausta kontrollima Eesti Hariduse Infosüsteemist ehk EHISest. Haridusameti juht Andres Pajula: «Riik peab õpetajate kohta andmekogu, Eesti Hariduse Infosüsteemi, kus kõik õpetajad on sees. Alates oktobrist 2016 kontrollib EHIS igaöiselt õpetajate tausta, kellele on karisturegistrisse karistusi juurde tulnud.»

Sisuliselt on tegemist programmiga, mis pidevalt kontrollib kõigi Eesti õpetajate tausta ja annab märku, kui mõni õpetaja on saanud kohtult karistada. Käesoleva loo õpetaja karistust aga EHIS ei näita, sest tema karistus on tänaseks kustunud. Kuid uus lastekaitseseadus keelab tapmise toime pannud inimesel lastega töötamise hoolimata sellest, et karistus on kustunud, mistõttu peavad kooli juhid lisaks EHISele inimese tausta kontrollima ka karistusregistrist. Karistusregister on riigi andmekogu, mis sisaldab andmeid Eestis karistatud isikute ja nende karistuste kohta. Sinna päringu tegemine on uue töötaja värbamisel on koolidel kohustuslik. Pajula sõnul sai seda alles hiljuti koolidele meelde tuletatud: «Augustis saatsime kõigile kooli juhtidele ringkirja. Kõigil kooli direktoritel on kohustuslikus korras kontrollida oma õpetajate tausta. Et pedagoogid või inimesed, kes puutuvad kokku lastega, ei oleks karistusregistris. See kohustus läks kõikidele koolidele. See tähendab, et koolid olid veel alles hiljuti kohustatud kontrollima lisaks teistele õpetajatele ka meie loo õpetaja tausta.»

«Radarile» saadetud kirjas kinnitaski esimene kool, et kontrollis tausta juba 2016. aasta jaanuaris, mil uus lastekaitseseadus kehtima hakkas. Kummalisel moel saadi vastus, mis ei keelanud aga õpetajal tööd jätkata. «Radar» suhtles õpetajaga ka isiklikult. Ka tema kinnitas meilis, et tegi korduvalt karistusregistrisse päringuid, kuid ei saanud sealt lastega töötamise keelu kohta märget. Haridusameti juhi sõnul aga sellist olukorda seadus ei luba: «Ja, kui seadus niimoodi ütleb, siis ei tohi olla õpetajad.» Seda kinnitasid ka teised ametnikud.

«Seadusandja ütleb üheselt, selle paragrahviga inimene ei tööta lastega,» kommenteeris sotsiaalkindlustusameti kvaliteediosakonna nõunik Kersti Kask. 

«Kindlasti mitte!» kohkus haridusministeeriumi õpetajaosakonna juht Kristi Mikiver.

Kaader saatest «Radar»

FOTO: Kanal 2

«Radar» pöördus aru pärimiseks justiitsministeeriumi poole. Selgus ootamatu fakt. Kas selline isik tohib tänapäeva koolides, kus õpivad lapsed, õpetada?

«Lühike vastus on, et jah,» nentis justiitsministeeriumi esindaja Aare Pere.

Pere selgitas, et «Radari» pöördumise järel on avastatud auk eelmisel aastal jõusse lastud lastekaitseseaduses. Ja selle augu pärast võivad mitte ainult õpetajana, vaid kõigis lasteasutustes töötada kõik, kes on tapmise eest vangi mõistetud enne 2002. aastat. 

«See tuli meile üllatusena!» lisas Pere.

Olukord on tekkinud, kuna lastekaitseseadus võtab arvesse vaid 2002. aastal kehtima hakanud karistusseadustiku paragrahve, mis käsitlevad mõrva ja teise inimese tapmist. Tähelepanuta on aga jäänud fakt, et enne karistusseadustikku kehtis Eestis kriminaalkoodeks ning sisuliselt unustati sealsed samaväärsed mõrva ja tapmist käsitletud paragrahvid lastekaitseseadusega siduda. Kuna meie loo õpetaja mõisteti süüdi kriminaalkoodeksi järgi, ei saanudki koolid karistusregistrisse päringut tehes vastust, mis keelaks tal õpetajana töötada. Asjast kuulsid esmakordselt ka teised ametnikud.

«Jaa, kindlasti tuleb see üllatusena,» tõdes Pajula.

«Sellist olukorda ei tohiks olla. See on lubamatu,» nõustus Mikiver.

Eriti kahetsusväärseks pidas avastatud olukorda ka sotsiaalministeeriumi laste hoolekande poliitika juht Signe Riisalo, kes oli üks uue lastekaitseseaduse suurimatest eestvedajatest. Ta kuulis august lastekaitseseaduses sama päeva hommikul.

«See peaks olema välistatud!» kinnitas Riisalo. «Kindlasti on seaduse mõte üheselt selge - lastega ei saa töötada sellised inimesed, kes on sooritanud mõrva ja selle eest karistatud.»

Signe Riisalo sõnul aga sai seadus tehtud selleks, et tapmise eest süüdi mõistetud inimesed lastega töötada ei tohiks: «Ei see ei ole õige. Selliseid juhtumeid ei tohiks koolisüsteemis olla.»

Pajula sõnul ei tohiks õpetajana töötada selline isik ka juhul, kui seadus seda lubaks: «Selge on see, et õpetaja amet on väga prestiižne amet. Ja õpetaja ei õpeta vaid klassi ees, vaid ka oma käitumisega. Ja õpetaja, kelle käitumises on vääraid tegusid, mis on ühiskonna poolt teravalt hukka mõistetud, siis need õpetajad ei saa mitte kuidagi õpilastele selgeks teha, et need käitumismallid on tegelikult väärad. Õpetajad peavad olema puhtad. Mitte ainult nende seaduste alusel, vaid ka muidu peab tema sõnade ja tegude ühtus peab olema ühtne. Selline inimene saab õpetajana töötada. Siin teistsugust lähenemist ei saa olla.»

Kaader saatest «Radar»

FOTO: Kanal 2

Jagades haridusameti juhi selgitust, andis saade haridusministeeriumi esindajale Kristi Mikiverile ka teada selgitusest, mida ühe kooli direktor oma õigustuseks neile kirjutas. Väljavõte direktori e-kirjast: «XXX sattus meie kooli hetkel, kui otsisime terve suve asendusõpetajat osalise koormusega. Otsing oli üleval päris pikka aega pakkumisi ei tulnud. Siis tuli pakkumine. Usun, et ükski kooli direktor ei soovi teadlikult seadust mitte täita ja soovib oma õpilastele parimat. Paraku oleme kõik inimesed ja teeme vahel vigu, seda eriti olukorras, kui õpetajate tööturg Eestis on sisuliselt olematu.»

«Pigem on väga selge küsimus selle inimese enda pädevus ametikohal, kui ta annab selliseid vastuseid. Õpetajate puudus ei saa olla antud olukorras mingi argument,» kinnitas Mikiver. «See on väga karm värbamisprotseduuride rikkumine. Otse loomulikult iga direktor vastutab enda personali eest. Iga direktor vastutab selle eest, et tema koolis on turvaline. Siin sellised otsitud põhjused ei näe üldse head välja ja neid ei tohiks ära kuulata.»

Kogu lugu arvesse võttes tekkis aga siiski küsimus - kas mitte inimene ise poleks pidanud oma minevikust neile teada andma?

«Jube raske vastata,» mõtles Riisalo. «Jällegi, mitte siis konkreetse õpetaja puhul, vaid üleüldse. Kui me räägime nendest seikadest inimese elus, mis seaduses on välistava sättena toodud, siis jah, see on eetika küsimus. Kas ma üldse sobin õpetajaks, kui ma varjan selliseid olulisi asjaolusid, mis võivad puudutada kooli mainet, laste heaolu jne. Ma arvan, et siin on iga õpetaja või lastega töötava inimese kohus anda teada vähemalt nendest asjaoludest, mis seaduses selgelt sätestatud on.»

Samal päeval, mil sotsiaalministeeriumi laste hoolekande poliitika juht Signe Riisalo august lastekaitseseaduses teada sai, võttis ta justiitsministeeriumiga ühendust ning nõudis olukorra parandamist. Tänaseks on lastekaitseseaduse muutmiseks astutud sammud eelnõu näol, mis läheb hääletusele juba sel kuul ning mille vastuvõtmine välistab 1. jaanuarist 2018 olukorra, kus tapmise või mõrva eest vangi saadetud inimesed võivad lastega tööd teha.

Kaader saatest «Radar»

FOTO: Kanal 2

Tänane lugu koos seda rikastavate detailidega äärmiselt omapärasest tapmisloost pidanuks vaatajani jõudma 12. septembril.

Lugu kirjeldav reklaam hakkas Kanal 2s jooksma 7. septembril ning päev hiljem jõudis pressiteade sellest, kuidas loo käigus ilmnes räige viga seadusandluses ka Eesti meediasse.

8. septembril jõustus aga «Radari» üllatuseks kohtumäärus, mis keelab lisaks muule õpetaja mineviku ning koolide nimede avalikustamise. Täpsemalt oli õpetaja pärast pressiteate laialisaatmist esitanud kohtule esialgse õiguskaitse taotluse. Harju maakohus rahuldaski selle. Ning pärast mitmeid püüdeid kohtumäärus tühistada, on nii maakohus kui ringkonnakohus jätnud selle jõusse. «Radar» ei tohi endiselt avaldada, kellest käib jutt ja mis koolides ta töötas. Küll aga on omapärane, kuidas antud loo juures on käitunud Eesti kohtusüsteem. Esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kohtusse pöördunud isiku õiguste ja huvide pöördumatut kahjustamist. Et seda ei juhtuks, on kohtul õigus keelata näiteks meediaväljaandel avaldada lugu, mis lubaks taotluse esitanud isiku tuvastamist või sisaldaks tema kohta delikaatset informatsiooni.

Kuid esialgse õiguskaitse kohaldamine, mida «Radari» loo õpetajale lubati, ei tohi rikkuda muu seas avalikku huvi. Antud loo juures tekib aga põhjendatud küsimus - kas kolme kooli tegevus, millega rikuti kaudselt seadust ning mille käigus avastati viga seaduses, mis võib ohtu seada laste heaolu, ei kaalu üles avalikku huvi? Seda olukorras, kus puuduse avastamise ajendiks on inimene, kes on süüdimõistetud mõrvar, kellest on kirjutatud juba niigi mitmes raamatus ning räägitud teleseriaalis? Kuid kummaliseks teeb kohtu käitumise ka see, et õpetaja ei tasunud õigeaegselt kohtule vajalikku riigilõivu ega esitanud õigeks kuupäevaks kohtu poolt nõutud täiendavaid andmeid. Kohus vaatas neile eiramistele läbi sõrmede, põhjendades, et «olukorda hinnates otsustati, et esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada viivitamata ning avalduses esinevate puuduste ja riigilõivu küsimustega tegeleda hiljem.»

Kaader saatest «Radar»

FOTO: Kanal 2

«Radarile» teadaolevalt viivitas õpetaja riigilõivu maksmisega aga tervelt 14 päeva ning avalduses peituvaid puudusi pole ta senini kõrvaldanud. Kohus põhjendab seda sellega, et õpetajal on rahalised raskused ehk nende sõnul on hageja esitanud kohtule menetlusabi ja õigusabi taotlused ning kohus ka on mõlemad taotlused rahuldanud. Kohtule esitatud dokumentidest on näha, et õpetaja pangakontol on ligi 10 000 eurot. Jättes kõrvale kohtu otsus vaadata läbi sõrmede mitmel puhul, on otsustatud keelata meil avalikustada selle õpetaja detailne minevik põhjusel, kelleks on tema pereliige ning kellele loo avaldamine võib tuua kahju.

«Radari» küsimuse peale, et kas see tähendab, et kõik inimesed, kellel on pereliikmeid ning kellest Eesti meedias lugu, mis räägib inimese negatiivsest minevikust või olevikust, võivad olla kindlad, et selle taotluse esitamisel pole meedial õigus nendest lugu avaldada vastas kohus, et nõnda see ei ole.

Jääb siiski õhku kahtlane mõte. Millisel mõrvaril, vägistajal või näiteks ekspeaministril pole pereliikmeid?

Loe ka neid

Tagasi üles